Avinurme gümnaasiumi ühes koridoris on aknalauad vanu telefone täis, igaühel neist oma lugu rääkida. 

Kunagi olid ajad, kui folkloristid käisid külast külla ja majast majja rahvaluulet kogumas. Einoh, tegelikult oleks neil nüüdki, mida koguda. Näiteks vahvaid lugusid… mobiiltelefonidest!

Avinurme gümnaasium tegi ajalooõpetaja Maive Toominga eestvedamisel sellega algust, kogudes õpilastelt kokku näituse jagu vanu telefone ning nendega seotud vahvaid lugusid.

6. klassi õpilase Minni Blumi kirja pandud lugu tundub ikka uskumatuna.

Ja 12. klassi õpilase Kati Ambose lugu ajab naerma, tagantjärele ka asjaosalisi endid, kes metalliotsijaga mööda kartulipõldu telefoni taga ajasid.

Kaks korda järjest

Minni vanaemaga juhtus nimelt selline lugu, et äikesetorm lõi ta telefoni rivist välja. Lõi nii, et sinine suitsujutt oli taga ning hirmsa paugu peale jooksid nii vanaema kui Minni kohale.

Vanaema oli ostnud telefoni ning pannud selle laadima. Kuid ilm oli tormine, kuskil möllas äike ning pikselöögist tingitud ülepinge pääses elektriliini pidi tuttuut telefoni purema.

Vanaema läks järgmisel päeval poodi ning ostis uue telefoni, täpselt samasuguse.

Ja pani laadima.

Öösel tõmbas jälle äikesetormi üles ning ka see telefon sai pihta.

Kaks telefoni üksteise järel!

Vanaemal sai süda täis.

Läks poodi ning ostis enda sõnul sellise telefoni, mis ei kannataks ainult välku, vaid elaks ka sõja üle.

Suurte nuppudega.

Ilus väike valge nunnu

Minni ise sai endale 7aastaselt sünnipäevaks ilusa väikese valge nunnu Samsungi.

See oli ikka nii nunnu, et kõik sõbrad ütlesid sünnipäeval: “Vau! Nii ilus! Tahaks endale ka.”

Näitusele tõi ta oma isa esimese telefoni, Ericssoni mudeli GA 628.

Helistamiseks see kobakas enam ei kõlba, aga enesekaitsevahendina ajaks kindlasti asja ära.

Mis juhtuks lastega, kui neilt telefon üheks päevaks ära võtta?

Minni, mis sinuga juhtuks?

“Ei juhtukski eriti midagi,” kostab Minni. “Oleks täitsa tavaline koolipäev.”

Aga kui nädalaks ära võtta?

Ikka peaksid vastu?

“Siis läheks juba keeruliseks,” tõdeb ta. “Aga ikka saaks hakkama.”

Tegija telefon, liuguriga

Minni räägib, et koolis on vahetundide ajal nii, et tüdrukud ajavad omavahel juttu, aga poisid istuvad telefonis.

12. klassi tüdruku Eleanor Lainjärve sõnul lülitatakse ennast telefonis istudes muust maailmast välja ning sellist pilti näeb vahetundide ajal pidevalt.

Aga mis sa teed, kätt ette ei pane. Telefonisõltlaste põlvkond kasvab, nii mis mühiseb.

Eleanor tõi näitusele Sony Ericsson W205, oma esimese uue telefoni, mille sai algklassides.

See oli tegija telefon, liuguriga, ning Eleanor võttis toona vanematega mitmel korral jututeema üles, et selle telefonita pole elu.

Et kui sul pole Ericsson W205, siis ei saa ka kiirabisse helistada, kui on vaja.

Kohe üldse ei saa.

Kuid vanemad ei võtnud vedu ning Eleanor oli kaotanud lootuse, et jõuluvana talle telefoni toob.

Aga ühel päeval läks ta riidekapist midagi otsima ning ta käe alla jäi riiulil mingi karp.

“Oi, ma poleks uskunud!”

Eleanoril polnud vaja karpi lahti teha, et teada saada, mis seal on.

Seda reetis pilt karbil − liuguriga telefoni pilt, Ericsson W205.

Otse loomulikult pani ta karbi sinna riiulile tagasi, täpselt oma kohale, ning tegi näo, et pole mitte midagi näinud.

Jõululaupäeval pani aga oma näitlejaoskused mängu ning tegi väga üllatunud näo pähe, et oi, ma poleks uskunud!

See tuli tal väga hästi välja.

Eleanor: “Ema ei tea siiamaani, et ma juba varem sellest kingitusest teadsin.”

Mitu päeva Eleanor telefonita ära elaks?

Enne kui ahastus peale tuleks.

“Päris mitu päeva,” kostab ta.

See on ära proovitud. Nimelt käis Eleanor suvel tööl ning need olid pikad, 12tunnised tööpäevad. Telefon oli katki läinud ning uut ostma minna polnud aega. “Päris mitu päeva sain ilusti hakkama,” ütleb ta.

Kuigi ilma selle vidinata, mille nimi on mobiiltelefon, ei kujuta enamik inimesi oma elu enam ette, on Eleanor vanematele tänulik, et nad talle seda vidinat juba enne kooli ei ostnud. “Lapsepõlve oli tänu sellele rohkem,” ütleb ta.

Tükike ajalugu

Vanade mobiiltelefonide näitusi on ilma peal varemgi tehtud, kuid need on käsitlenud tehnilist külge.

Need ei ole rääkinud lugusid, aga ajalooõpetaja Maive Tooming leidis, et telefonidega seotud lood on palju huvitavamad.

Tal on õigus.

“Lood on need, mis meid ühendavad,” ütleb ta ning kirjeldab, kui õhinal lapsed oma lugudega tundi tulid.

5.-12. klassi lapsed tegutsesid vanu telefone kokku kandes ja põnevaid lugusid kogudes sama usinalt nagu kratid rahvaluules!

Talletades salve tükikest ajalugu.

Telefonid pandi koridori aknalaudadele ritta, neid sai ligi 200.

Mobiiltelefonide seas on ka 15 lauatelefoni, üks neist teenis aastakümneid Tudulinna lasteaia juhatajat.

“Kas sa enda loo ka räägid?” pöördub kooli huvijuht Marika Schasmin ajalooõpetaja Maive poole, endal kelmikas nägu peas.

Nii? Milline on õpetaja Maive lugu?

Ussimäng ja vastupidav aku

Õpetaja Maive lugu on selline, et ta ostis oma esimese mobiiltelefoni alles eelmisel aastal.

Mitte esimese nutitelefoni, vaid esimese mobiiltelefoni üldse!

Enne seda polnud tal ei nuppudega mobiili, ei lauatelefoni.

Mitte mingisugust telefoni ei olnud!

Kuidas õpetaja Maivega üldse suhelda sai? Eriti veel siis, kui ta reisi peal oli? Ja reisida talle meeldib.

Sai sotsiaalmeedia kaudu, sest õpetaja Maivel oli tahvelarvuti ning internetti kasutas ta juba ammu, nii mis ludises.

Aga mobiiltelefoni − ikka selle nutitelefoni − soetas õpetaja Maive nüüd selle pärast, et “mind huvitab äppide maailm, see on põnev. Ma reisin palju ning mul on seda praktiliselt vaja”.

Kas te mäletate veel seda aega, kui mobiiltelefonide saba ei olnud kogu aeg seinas, sest nende aku oli vastupidav?

12. klassi Andra Kaldma lugu räägib just sellisest telefonist.

See oli Nokia 1100. “Sain selle 3. klassis, aasta oli 2007. Odav oli ta küll, kuid ajas asja ära. Nagu mu ema ütleb: “Telefon on helistamiseks!” Pidin seda telefoni jagama oma kaksikvennaga: ühes vahetunnis oli telefon minu, teises tema käes. Praeguste nutitelefonidega ei anna seda võrreldagi. Telefonis oli kaks mängu, üks neist ussimäng, mida sai mängida kogu aeg, sest aku oli vastupidav ning ei pidanud ekraani pärast kartma, kui telefon maha kukkus.”

Mis sellest telefonist sai, ei mäleta Kaldmate peres enam keegi. Andra: “On jäänud vaid mälestus, mida heldimusega meenutan.”

Näitusel on ka Avinurme kaks esimest mobiiltelefoni − need, mis nägid ikka juba telefoni moodi välja.

Üks neist, Raiko Villersi isa oma, oli ostetud 1995. aastal ja maksis 10 000 krooni.

See antenniga “tellis” oli tol ajal üks paremaid ja väiksemaid telefone.

Enne seda olid edukatel ettevõtjatel veel paarikilosed kohvertelefonid, aga neid ei õnnestunud väljapanekule saada.

Omanikud ei mäletanud enam, kuhu nad need kohvrid panid.

Lapsed oleksid imestusest pikali kukkunud ning keeldunud nendes eelajaloolistes elukates nägemast elegantse nutitelefoni kaugeid esivanemaid.

Telefonide telefon

Ei ole teist sellist telefoni nagu vanaisa Otto telefon, mille tõi näitusele ta lapselaps, 5. klassi poiss Reeno Aun. Sellest sõideti põllul traktoriga üle ning vanaisal tuli oma telefon metalliotsijaga mullast üles leida.

Leitigi. Töötas! Töötaks veel praegugi ja teeks pilti ka, aga aku on tühi.

Metalliotsijalt otsiti abi ka selles loos, mille rääkis Kati Ambos 12. klassist: “Oli kevad ning vanaema juures toimus kartulipanek. Tädipoeg oli just ostnud nutitelefoni, mis tol ajal oli kõva sõna. Kui üle poole põllu oli pandud, avastas tädipoeg, et telefon on püksitaskust kadunud. Oli ilmselge, et telefon on kuskil vagude vahel. Kohe toodi tuttava poolt metalliotsija ning algas missioon “Telefon mulla alt välja!”. Tädipoeg metalliotsijaga, mina telefon kõrva ääres, number kutsumas − oma 15 minutit möllasime, kuid lõpuks leidsime. Telefon töötas ning missioon oli edukas!”