Ajalooline foto! Aadu Kukk pärast kümneaastast pausi oma “kaevureid” juhatamas. Vasakult teine koori staažikaim liige Väino Mehide. 

Neljapäeval tähistas nii häid, väga häid kui kehvemaid päevi näinud meeskoor Kaevur oma 60. sünnipäeva ja sel puhul ilmus nende proovi üllatuskülalisena koori omaaegne juht, teenekas Aadu Kukk, kes kunagi antud lubadusele vaatamata juhatas ka ühte laulu ja meenutas koori kuulsusrikast minevikku.

Jõhvi põhikooli saalis toimunud Kirderanniku koori proovi marssinud kullast kaevurikiivriga Aadu Kukk pälvis kohe tugeva aplausi ja mehise tervituslaulu “Teretus”, mille Alo Ritsing on Lydia Koidula sõnadele loonud.

Vähe päris kaevureid

Kukk kogub teadupärast kuke teemaga seotud nänni − seda pidi juba nii palju olema, et kogu kraami on vaid karpidesse pakituna võimalik säilitada − ning nii kinkis Kirderanniku koori vanem Ene Raudar talle ühe kuke kuju ja Kännukuke napsi lisaks.

Kooriproovis oli parajasti kohal oma paarkümmend meest − mida ei saa muidugi võrrelda 5. veebruaril 1956. aastal loodud meeskoori kõige paremate päevadega, mil lauljaid oli suisa üle 70.

Esmalt mälestati koori asutajaisasid, kelleks olid Elmar Rännat ja August Aho, ning muidugi Eino Nurka, kes pikka aega Kaevurit dirigeeris. Meenetega peeti silmas koori raudvara − eelkõige laulumees Väino Mehidet, kes hakkas meeskooris laulma 1956. aastast (siis oli tema kollektiiv küll konkureeriv Põhjarannik), Kaevuris on ta juba 49. aastat.

Nime järgi võiks idealist muidugi arvata, et koor koosnebki maa all tuhnijaist päkapikkudest − pealegi on koorijuht naissoost nagu Lumivalgeke −, aga tõde on see, et praeguses Kaevuris on mõni mees, kel on side põlevkivitööstusega ette näidata. Ja praegugi laulab kooris Andre Lüüde, kes töötab Narva karjääris.

Ette rutates võib öelda, et asjade loomuliku ning vahest ka soodsa ja loodussõbraliku käigu juures jääb põlevkivitööstuse lõppedes temast mälestuseks peale rikutud maapõue ja mõnede arvates maaliliste-sürreaalsete tehismaastike Kohtla-Järve “Kahe kaine” kaevuriskulptuur, sama linna kaevurilambikujuline veetorn, muidugi kaevandusmuuseum ja… meeskoor, mis seda tulevikus võib-olla eksootilist ametinimetust kannab.

Kaevur elab!

Kaevuri koorivanem Andres Rokka, kes on Kaevuris laulnud 14 aastat, kinnitab, et Kaevur on sama elus kui varem. “On olnud oluliselt kehvemaid aegu, praegu on ikka meeskoori moodi. On Kirderanniku koor, aga meie, mehed, peame tegema rohkem tööd. Viimasel suurel laulupeol laulsime valikkoorides, kus olid kõik meeskoorid, ning meeskoori- ja segakooriosas. Topelttöö,” kinnitab Rokka.

Rokka arvab, et mehed laulavad ikka edasi ka järgmised 60 aastat kindlasti − ükskõik, kas tulevikus põlevkivi kaevandatakse või ei kaevandata. Koorivanem meenutab, et okupatsiooniajal oli kindlasti eesti meeste seltskond üks oluline lisaväärtus, mida Kaevuri koorist leiti, sest paljud töökollektiivid olid ikka suhteliselt venekeelsed.

Aadu Kukk aga meenutab, et ega repertuaar väga isamaaline olla saanud. “1970. aastad olid õitsva nõukogude aja tippaastad. Laulupidudel oli nagu ikka: laul parteist, laul Leninist, N. Liidu rahvaste laule sinna hulka. Isetegevuslik koor väljastpoolt laulupeorepertuaari eriti muud ei laulnud − päris palju oli ette kirjutatud,” meenutab Kukk.

Kõige pikaaegsem Kaevuri juht puutus kooriga esimest korda kokku juba selle asutamise aastal, st 1956. “Olin 10. klassi poiss ja keegi kutsus meid koori ning kahes-kolmes proovis käisimegi. Proovid olid pühapäeviti ja tol ajal olid ka teised huvid: sai palju pilli mängitud ja veidi sporti tehtud. Mõtlesin, et ei taha oma ainsat vaba päeva koorilaulu peale kulutada,” meenutab Kukk, keda tundub masendavat see, kuidas tänapäeva noorus peamiselt oma nutiseadmetes kükitab.

1957 läks Kukk pedagoogilisse instituuti õppima ja hakkas sealses meeskooris laulma. Seal õppis ta üle nelja aasta Harald Uibo käe all. Pärast kõrgkooli  tuli käia esmalt kaks aastat nõukogude kroonus, seejärel jõudis ta kodukanti tagasi. Siis kutsuski üks koolivend teda esmalt Põhjarannikusse.

Teine kodu

“Laulsin seal tenorit, aga Põhjarannik lagunes peagi, 1960. aastate lõpus, ja järele jäänud mehed läksid Kaevurisse. Nõnda ka mina. Tiriti laulma, ehkki öeldi, et olin vahepeal reetur, kui Põhjarannikus laulsin. Alguses olin õpipoisi rollis − dirigeerimises olin nõrk, aga paar semestrit olin ikkagi seda mõne mehe käe all teinud. Hakkasin Eino Nurga käe all õppima: esmalt laulsin, siis öeldi, et juhata üks laul, siis kaks. Nii hakkas minema,” meenutab Kukk oma koorijuhikarjääri algust.

Mis pani mehi tollal kooris laulma, seal osalema? Selle asemel oleks võinud ju kala püüda või motikat parandada või hoopis naisi taga ajada.

“Need, kes hakkasid käima, olid ikka tõesti laulumehed − eks sattus hulka ka prügi, kes kaua vastu ei pidanud. Meeskoori proovid olid kaks korda nädalas: kolmapäeviti ja pühapäeviti kell üksteist. Vahel kestsid proovid õhtul kella kuueni. Koor sai rahvakoori nimetuse ja edenes. Minu osa selles oli väike, aga Eino oli vana tegija − eks ma tema kõrvalt õppisin. Kui mind kooriga rohkem seostatakse… Eino oli Kiviõli mees ja tema käis Kohtla-Nõmmel vaid proovi tegemas, aga mina olin Nõmme poiss ning see aitas sidususele ja aurale kaasa,” muigab Kukk mõnusalt.

Staažikas muusikapedagoog kinnitab, et on ikka vahe mees-, nais- ja segakooril. “Vahe on suur repertuaaris. Mul pole midagi segakoori vastu, aga kuna olen nii palju aastaid meestega laulnud, adun sealset ühtehoidmist, oma häälerühma tunnetust. Kui oli probleeme, lahendasid mehed need ruttu. Naised tänitasid ka veel mitu proovi hiljem, aga meestel oli nii, et kui vaja, said oma nätaka ära ja rohkem seda ei meenutatud − kui mees meheks jäi. Aga kui ta ei sobinud, öeldi: “Võid minna!”,” räägib Kukk.

Moskva seiklus

Kaevuri ajaloo tipphetki oli 1974. aastal, kui sõideti Moskvasse osalema saates “Meie aadress on Nõukogude Liit”. Esmalt tehti seda formaati kohalikus kultuurimajas, siis nopiti Kaevur Nõukogude Liidu pealinna jaoks välja. Igast liiduvabariigist koguti esinejaid ja leiti, et Kaevur sobib −  et ikka töötav rahvas laulab ja puha.

“Väike napsivõtmine käis alati, aga mees pidi teadma piiri. Mina ise ka. Tavaliselt enne kontserti võtsin lonksu. Kui oli kaheosaline kontsert, siis võib-olla vaheajal veel üks lonks. Aga vahel mõni mees tõmbas ennast täis. On olnud ka nii, et mees seisab laval ja teda toetatakse igast küljest. Aga mees oli laval! Moskvas üht meest ei lasknud lavale − oli natuke liiga täis. Kesktelevisioon ametiühingute maja sammassaalis, kus kontsert toimus, salvestas ja järgmisel hommikul läksime kõik rahvamajanduse saavutuste näituse telepaviljoni saadet vaatama, et kuidas laulmine läks. Aga ühte meest polnud. Kui olime juba kodus, päris tema naine, kus tema mees oli. Ütlesime, et kõik on korras − ta jäi vaid hiljaks,” on mõnus meenutada.

Kaevuril olid kõvad sponsorid: parteikomitee ja ametiühing. Kukk toob jõukuse kohta näite, et kooril oli 35 aasta jooksul kuus-seitse vormi. Neid hoitakse praegugi Kohtla-Nõmme klubis reliikviatena alles.

Tuusikud ja rännakud

Näiteks kunagine Tšeljabinskisse sõit vormistati nõnda, et 60pealine koor jagati kaheks 30-liikmeliseks “eesrindlike töötajate grupiks”, kes oleks nagu preemiareisile läinud. Lennati Moskvasse ja sealt edasi, kõik oli tasuta − ikka tänu parteile ja valitsusele.

Kaevur käiski tihti − hooajal peaaegu iga kuu − esinemas. Iga paari aasta tagant tehti suviti bussireise, näiteks Karpaatiasse või Karjala-Soomesse või toimus Baltimaade tuur. Krimmi külastati. Slantsõ oli koht, kuhu vähemalt üle aasta satuti, sest tegu on Kohtla-Järve sõpruslinnaga.

Kaks korda käidi isegi Outokumpus “kapitalistlikus” Soomes: 1974 ja 1988. “Mõnigi mees ei teadnud, mida teha, näiteks kuidas välismaa piimapakki avada, või tõstis endale kolm portsu ette. Kui lähed poodi, ei saa iseteenindamisega hakkama. Ja kõik tahtsid sealt midagi tuua − 1988 tõi mitu meest endale kolm duubelmakki. Raha oli vahetatud ajalehes Kodumaa avaldatud kursi järgi, saime lausa 400 marka kätte,” meenutab endine koorijuht lõbusaid lugusid.

Naised olevat leppinud, et mehed kooris käivad, aga vahel pidi mõnele alibi leidma. “Hiljem tänati naisi selle eest, et nad mehi laulma lasid. Kui mees oli aga patune olnud, võis juhtuda, et naine ei lubanud teda välja. Mees pidi ise mees olema, ega meie ei olnud peretülide lahendajad,” muigab Kukk.

Meeskoor suhtles ka Riia naiskooriga, kellega olid väärt sidemed: lätlased käisid kahe-kolme aasta tagant Eestis ja Kaevuri mehed Lätis ning toimusid ühiskontserdid. Ega Toomas-Hendrik Ilves pole esimene, kes Läti poole kiikab.