"Tähelepanu! Valmis olla! Jaaaa... Start!" Esimene kullapesijate võistlus Eestis on alanud! 

“Randmed liikuma, randmed liikuma! Üleliigne liiv ära, uus peale! Hopp-hopp! Solberda, solberda! Liiguta panni!” Õpetussõnu sajab Kohtla kaevandusmuuseumi varikatuse all nagu taevamannat! Mis toimub? Kullapesu toimub!

Kohtla-Järve põlevkivimuuseumi direktor Ainar Varinurm uurib, prill ninal, kotkapilguga oma kullapesu taldrikut ning nokib sealt välja mõned terad, mis paraku kullateradeks ei osutu.

“Ära noki! Tee tööd!” kamandab võistluste sekretariaadi poole pealt Evelin Kuligin, kelle ergutussõnadeta veniksid Eesti esimesed meistrivõistlused kullauhtmises ilmselt tundidepikkuseks.

Kogemusi pole ju kellelgi. Kes see enne on Eestis kulda pesnud?!

Iga võistleja sai pool ämbrit liiva, kuhu võistluste peakohtunik Kauko Launonen peitis ära neli imepisikest kullakübet.

Launonen on tulnud Kohtla kaevandusparki Lapimaalt, 1500 km kauguselt, polaarjoone taga asuvast Tankavaarast, kus tal on oma kullamuuseum ning oja, kus huvilised saavad piletitasu eest liivast kulda välja pesta.

Kui meie siin kühveldame põlevkivi, siis Soomes kühveldatakse kulda. Lapimaa kullakaevandamise ajalugu on rohkem kui 130 aasta pikkune. Kuus aastat tagasi avati seal Euroopa suurim kullakaevandus, mis toodab viis tonni kulda aastas.

Soome kullavana Launonen näeb välja nagu Sammalhabe Eesti lasteraamatust.

Kas Pannjärve liivas on kulda?

“See on lihtne nagu 7. klassi füüsika!” kostab Varinurm enne võistluste algust enesekindlalt. Lihtne selles mõttes, et vesi uhub liiva minema, kuld, mis on raskem, vajub aga ilusti taldriku põhja ning jääb sinna serva taha pidama.

Mõni hetk hiljem, kui stopper käima pandud, on direktorihärra enesekindlus aga kadunud nagu tina tuhka ning usk 7. klassi füüsikasse samuti.

Esimesed viis minutit on läinud.

“Kas adrenaliin juba tõuseb?” pärib Evelin lõbusalt.

“Tõuseb nii, et käed juba värisevad,” muigab Inga Kütt võistlejate reas.

Üks pealtvaatajatest pistab näpu veekaussi. “Külm!”

Külm muidugi! Kes see vanasti kullaotsijatel jõevett soojendas!

Liiv, kuhu kullaterad peidetud, pärineb Pannjärvelt.

Mine tea, järsku leidub sealgi kulda.

Evelin raputab pead: “Me huvi pärast proovisime seda liiva pesta, kaks tundi jamasime − hasart tuli sisse −, aga ei leidnud midagi.”

Suur kullapalavik

“Pange vannis vesi lainetama! Kuld on raskem, te peate seda uskuma!” kostitab Evelin võistlejaid järjekordsete õpetussõnadega.

Usuleige rahvas, nagu eestlased on, ei taha nad ka seda hästi uskuda.

Inga aeg lüüakse lukku − nelja terakese leidmiseks poole ämbri jagu liivast kulus 18 minutit ja 20 sekundit.

Seda et ämbris ongi just neli kullakübet, saavad võistlejad  teada alles pärast.

Ingast varem lõpetanud Eduard Pukkonen, kes on tulnud Keilast, on näiteks veendunud, et leidis seitse tera, kuigi kohtunikud fikseerisid vaid ühe. “Sul läks suurest kullapalavikust lihtsalt silme ees kirjuks,” leiab ETV operaator Jaak Eelmets.

Pukkonen on geoloog, kes töötab Eesti Energias maavarade ressursijuhina. Ta on liiva pesnud küll ja küll − terve 1981. aasta suve, kui käis kolmanda kursuse tudengina praktika korras Kamtšatkal Itša vulkaani jalamil kaardistamas ning proove võtmas. Iga paarisaja meetri tagant kühveldati kaks labidatäit liiva ojast taldrikule ning solgutati see läbi.

Kullaterakesi taldriku põhjas säramas nägi ta esimest korda aga siin võistlustel, sest Kamtšatkal nii peent pesu ei tehtud.

Aeg 17.07 ja üks kullatera annavad Pukkonenile võistlustel meeste arvestuses teise koha. Ka kolmanda koha mehel Aavo Irvalil on ette näidata ainult üks kullakübe. Temal läks selle kaevandamiseks geoloogist 21 sekundit kauem.

Ainaril õnnestub küll kolm terakest kätte saada, kuid aja poolest tal esikolmikusse asja pole.

Üks võistlejatest jääb üldse tühjade kätega.

“Põnev!” leiavad Looduse Omnibussiga seda Eestimaa peal ennenägematut ettevõtmist kaema tulnud inimesed.

Nii et vesi üle ääre

Järgmiste võistlejate reas on ka Helme Suuk, Baltimaades esimese naisena Lumeleopardi tiitlini jõudnud mägironija Kohtla-Järvelt.

Suugi ämbril on juba põhi peal, kuid kulda pole kuskil!

“Suure tõenäosusega on kuld taldriku põhjas, loputa nüüd,” õpetab Evelin.

Suuk loputab ja solistab nii, et vesi loksub üle kausiääre.

Lõpuks on neli terakest käes ning kinnilöödud aeg 18.34 annab naiste arvestuses teise koha. Kolmas koht kuulub Kohtla-Nõmme valla noorsootöötajale Liivi Kingule.

“Tasus tulla, väga põnev!” kostab Suuk rahulolevalt.

Jah, aga kes siis esikoha võitsid? Kes sai naiste seas Eesti esimeseks meistriks kullapesus ja kes meeste seas?

“Millal on 2. mai?”

Nii uskumatu kui see ka pole, aga kõige paremad kullapesijad Eestis on ühe perekonna inimesed, abikaasad Inga ja Tarmo Kütt, kes elavad Kohtla-Nõmmel.

Kahe peale said nad saagiks kaheksa terakest ning mõlemad leidsid oma jao üles kaasvõistlejatest kiiremini.

Seega − Eesti kõige paremad kullapesijad elavad Kohtla-Nõmmel!

Tarmo Kütti, kes on Kohtla-Nõmme vallavolikogu esimees, võib aga nüüdsest nimetada ka Eesti omavalitsusjuhtide tippkullapesijaks!

Sel ajal kui täiskasvanud kättpidi külmas vees solgutasid, kaevasid lapsed liivakastist välja aardeid, mida võistluste peakorraldaja, kivivana Enn Käiss oli sinna peitnud.

Kõige suurema aarde kaevab sealt välja 5aastane Kaspar Tamm Kilingi-Nõmmelt.

Poiss oli juhtunud ühel hommikul vaatama “Terevisiooni”, kus Käiss saate külalisena näitas, kuidas kullapesu käib, ning kutsus kõiki 2. mail seda Kohtla kaevandusmuuseumisse tegema.

“Millal on 2. mai?” ruttas 5aastane poiss selle peale kõrvaltuppa vanematelt pärima − nood ei saanud esimese hooga millestki aru, kuhu see laps nüüd tahab minna kulda kaevandama.

2. mail olid Tammed terve perega kohal: isa Tarmo, ema Mari, Kaspar, tema 8aastane vend Rasmus ja 2,5aastane vend Lauri.

Kaspar oleks nagu teadnud, et just tema on see, kes 2. mail 300 km kodunt eemal kaevab liivakastist välja ilusaks kaelakee ripatsiks vormistatud mäekristalli.

Tegelikult ongi selle pere lapsed kaevandamishuvilised. “Meil klassikalist liivakasti õue peal polegi,” kostab pereisa lõbusalt. “See-eest on laste tehtud kaevanduskäigud, mis on läinud nii sügavale, et varsti on labida asemel ekskavaatorit vaja!”

Kulda pole seni leitud, küll aga kassikulda ja muid põnevaid mineraale, millele pärast üheskoos ja interneti abiga ka nimetus leitud.

Tänavu peetakse ka kullauhtmise maailmameistrivõistlusi. Need toimuvad Hispaanias.

Eelsoojendus selleks on Kohtla kaevandusmuuseumis igal juhul tehtud.