Kui tavaline inimene satub lugema kuritegevuse statistikat kajastavaid kuivi arve, tüdineb ta peagi, sest need ei ütle talle tegelikult suurt midagi.

Ida-Virumaal registreeriti mullu 3818 kuritegu − kas see on suur või väike arv? Kui võtta nii, et see on üle 10 seaduserikkumise iga päev, siis justkui palju. Aga kui arvestada, et aastal 2011 oli see arv rohkem kui kolmandiku võrra suurem, ei tundugi asi nii hull.

Kuritegevuse puhul on statistilised andmed vaid üks tegur, mis meie turvalisuse taset peegeldab.

Maakonnapõhine üldine statistika näitab, et Ida-Virumaal on registreeritud kuritegude arv 10 000 elaniku kohta riigi kõrgeim. Ent sissetulekud on ühed väiksemad, mis võib vargusi soodustada. Võib tähendada sedagi, et näiteks varguse ohvrid Ida-Virus võivad tunnetada neile tekitatud kahju valusamini kui näiteks oluliselt jõukamal Harju-, Tartu- või Pärnumaal, mis omakorda võib olla üheks mõjutajaks kuritegudest teatamisel.

Kuritegevuse kaart on väga kirju ka maakonda vaadates. Kes võiks arvata, et kui arvestada kuritegude arvu 10 000 elaniku kohta, sooritatakse meie maakonnas enim kuritegusid Vaivara vallas ja vald on sellega üle-eestilises pingereas teine. Esimesel kohal on Misso vald Põlvamaal. Ent arvudel on ainult siis väärtus, kui nende taha osatakse vaadata. Ja Vaivara puhul mängivad siin tõenäoliselt rolli loendamatud aianduskrundid, mille omanikuks on tegelikult Narva elanikud, kes valla kuritegevuse statistikasse olulise panuse annavad.

Väga oluline näitaja on see, kuidas kohalikud elanikud ise oma kodukandi kuritegevuse taset hindavad. Ja see, kas inimesed julgevad lasta lapsi õue mängima või iseseisvalt koolist koju tulema, ise pimedal ajal väljas liikuma jne, on palju olulisem märk turvalisuse seisust kui lihtsalt arvud kusagil tabelis.