Margit Kilumets: “Intervjuusid diktofoniga teen vaid juristide ja arstidega. Mul on hea mälu ja stenografeerimisoskus − oskan intervjuud väga hästi lühendite abil kirja panna.” 

Äsjasel emakeelepäeval võis Jõhvi rahvas kuulda tegusat kultuuriajakirjanikku ja Jaak Joalast kõneleva bestselleri “Kuulsuse ahelad” autorit Margit Kilumetsa kaunis emakeeles oma põnevatest ettevõtmistest rääkimas.

Toonitasid Jõhvi publikuga kohtudes, kui oluline on ajakirjanikul inimesse, kellest ta lugu teeb, respektiga suhtuda. Ja et sulle on nõnda kogutud hea karma kasuks tulnud − näiteks tänu sellele said ettepaneku kirjutada Jaak Joala elulooraamat.

Kindlasti oli see üks põhjus. Olen küll Maire Joalaga ühes koolis käinud [Tallinna 21. keskkool − T.K.], aga ei arva, et see väike kooliaegne tutvus oli põhjus, et kursuseõde Tiina Kaalep Ekspress Grupi kirjastusest Hea Lugu ja Maire mulle selle ettepaneku tegid. Põhjus oli, et Maire usaldas mind − kui oli selge, et Jaagu elu ja saatusega annaks igasuguseid keerdkäike teha; et ses loos on nii palju vastaspooli. Maire soov oligi, et tegu oleks raamatuga, millele ta võiks häbi tundmata otsa vaadata.

On elulooraamatud ja on “elulooraamatud” − kohtumisel mainisid, et ei saa tõsiselt võtta n-ö teoseid a la “Ott Lepland 8 kuud superstaarina”. Saan aru, et Joala raamat oli sulle päriselt suur töö.

See oli väga suur töö, sest Jaagu tutvusringkond ja elu olid meeletult laiad, tal oli tohutult seiklusi. Kui inimene sõidab aasta jooksul läbi sadu tuhandeid kilomeetreid, annab päevas kolm kontserti − kuidas sa seda kõike hõlmad?! Paljud imestasid, et Jaak tõmbus liiga vara kõrvale, lahkus liiga vara, aga ta elas ajavahemiku 20. kuni 45. eluaastani mitmekordse intensiivsusega, põles poole kiiremini kui teised inimesed.

Kui sul on pärast seda tervis läbi ning süda ei jaksa pumbata ja kops hingata, pole midagi imestada, sest selline elutempo − pidev hotellides elamine, võõrastes linnades elu möödasaatmine − lihtsalt kulutabki. Võrdle Elvis Presley või teiste sama kaliibri tähtedega − nad põlevadki varem läbi. Ses mõttes oli töö väga suur, et oli vaja see intensiivne elu, kus ta iga päev tegi rohkem asju, kohtas rohkem inimesi ja kus tal oli rohkem seiklusi kui igal teisel, pressima kuidagi 400 leheküljele. Eesmärk pole ju kirjutada telliseid, mida keegi lugeda ei viitsi − raamatus peab ikka hoog ja dünaamika olema.

Mulle meeldib loomeinimestelt küsida tööprotsessi kohta − kuidas Joala raamat ikkagi täpsemalt valmis?

Kõik algab inimestest. Parimad allikad olid need, kes olid Jaaguga väga lähedalt seotud − eriti Maire, kelle käes on kõik fotod, päevikud ja albumid. Pluss oli n-ö minu poolel Jaagu poolõde Epp, kellega pole minu teada ei enne ega pärast ühtegi intervjuud tehtud. Kuna Maire-poolne suguvõsa oli minuga lepingu teinud, olid mu kasutada ka Jaagu vanaema päevikud.

Päevikute interpreteerimise juures − mul oli ka Jaagu ema reisipäevik − määrab minu sisemine taktitunne, mida ma seal sisalduvast kasutan. Oleks võinud sealt võtta kõige jubedamad lõigud, kus vanaema ahastus ja intrigeerimisvõime oleks võimaldanud väga kollase peatüki kirjutada − mida ta näiteks Jaagu naistest ja pruutidest kirjutas. Aga kuskilt läheb piir. Kasutasin olemasolevat materjali määral, mis raamatu siiruse ja eheduse jaoks tarvilik on.

Selline parapsühholoogia valda kuuluv küsimus − kas adusid Jaagu ligidalolekut, kui “Kuulsuse ahelaid” kirjutasid?

Täitsa hämmastav, ma tavaliselt ei usu sellistesse asjadesse mitte üks põrm, aga nii see oli. Tean, Jaagul endal olid sellised võimed päris tugevad, ta tundis teispoolsuse vastu väga sügavat huvi, ja mul oli seda raamatut kirjutades kogu aeg tunne, et ta jälgib mind. Paljud ütlesid, et Jaak ise poleks tahtnud, et temast kirjutataks. Esiteks − kust nad seda teavad? Võib-olla ta mõne vestluse käigus ütles seda, aga mul pole selle kohta ühtegi kirjalikku tõendit. Teiseks − ma ei tajunud kogu kirjutamisperiooodi jooksul tema poolt mingit negatiivset signaali; välja arvatud mõned inimesed, kellega suheldes seda tajusin ja keda sel põhjusel ses raamatus ka ei mainita.

Raamatu valmimiseks kulus aasta täis pingelist tööd …

Esiteks oli see hasart ja teiseks tärmin − raamat pidi sügiseks 2015 valmis saama ja jõuludeks ilmuma. Tempo tõusis, sest inimeste ring laienes. Alguses oli teadmine, et teen kakskümmend intervjuud, siis oli neid juba nelikümmend. Mõned inimesed polnud Eestis, ma pidin intervjuu järele sõitma − näiteks Raimonds Paulsi juurde. Töö hakkas nagu ämblikuvõrk kasvama ja mul tekkis hirm, et ma ei jõua valmis.

Kas transkribeerisid enne kõik intervjuud, et neid raamatu jaoks kasutada?

Jah, selle raamatu puhul tegin nii, varasemate puhul pole teinud. Tulin Paulsi juurest, olime veetnud suurepärase päeva tema järve kaldal asuvas uhkes villas ja olin talt kätte saanud kõik selle, mis saada oli… Ega temagi igavesti ela. Paljud inimesed, kellega seda raamatut tegin, on nüüdseks surnud: Eri Klas, Valter Ojakäär, Ines Rannap, kes oli Jaagu ema parim sõbranna, on ühes oma mälestustega läinud. Elulooraamatu puhul on nii, et kui sa ei tee seda kohe, kaotad kogu aeg allikaid. Tulin Paulsi juurest koju, kogu hoog veel sees, võtsin väikese veini ja lõin kogu teksti arvutisse − tollesama värske tunde pealt. Mul pole neid intervjuusid diktofoni peal − ongi märkmed ja see, mis on mälus.

Nagu ajakirjanikud sada aastat tagasi, mil moodsamaid salvestusvahendeid polnud?

Jah. Intervjuusid diktofoniga teen vaid juristide ja arstidega. Mul on hea mälu ja stenografeerimisoskus − oskan intervjuud väga hästi lühendite abil kirja panna. Olen selle oskuse saanud ajakirjandusteaduskonnast ja adun, kui palju tühja tööd teen intervjuud diktofonilt maha kirjutades. Poolt materjali ju ei kasuta. Ajaloo huvides oleks vahest olnud tarvilik salvestisi omada. Kersti Kreismanni puhul [M.K-l on 2008 ilmunud raamat Kreismannist “Paljajalu kõrrepõllul” − T.K.] salvestasin intervjuud, sest ta tahtis helikassette oma lapsele mälestuseks jätta.

Miks valisid pärast keskkooli edasiõppimiseks just ajakirjandusteaduskonna?

Tänu 21. keskkoolile, sest mul oli juba okupatsiooniajal väga hea inglise keel, mis on mu elu palju kergemaks teinud. Tänu sellele, et kirjutasin hästi kirjandeid − seisin aina tahvli ees ning lugesin neid ette. Tänu sellele, et mul on juba geneetiliselt kaasa antud hea suhtlemisoskus − inimeste kuulamis- ja veenmisoskus. Tollal ma ilmselt nii ei mõelnud, aga mulle meeldis tõkkeid ületada ja ajakirjandusteaduskonda oli suhteliselt raske pääseda. Viisteist noort võeti, mul oli keskkool kuldmedaliga lõpetatud ja oli vaja endale tõestada, et saan sisse. Lisaks olin juba proovinud ka Rahva Häälde ja Noorte Häälde lugusid kirjutada.

Oled ennast nüüdseks teostanud kõigis ajakirjandusvaldkondades. Räägi oma dokumentaalfilmidest.

Üks film on “Afganistani armid” (2005). Selle tegemiseks käisime koos Simsoniga Seakülast ja Leinoga Puurmanist Afganistanis, kus nad kunagi sõdisid. Siis on film “Veebel, vonn ja Leetse mõis” (2006) Leetse mõisast. Mõlemad filmid on tehtud koos rindeoperaatorina tuntud Ivar Heinmaaga. Film “Viru. Vabaduse saatkond” (2013) räägib meie kuulsaima hotelli ajaloost ja “Pöide, vaikiv tunnistaja” (2012) Eesti arvatavasti vanimast keskaegsest kirikust. Minu mees Juhan Kilumets on Villem Raami õpilane ja praegu tegutsevatest arhitektuuriajaloolastest vahest enim temasarnane. Juhanil on näiteks võime haarata ekskursandid nõnda, et need unustavad nii aja kui ka koha. Pluss tema teadmised − ta suudab kiriku, torni või kindluse nii põnevaks rääkida.

Mul hakkas kahju, et tema loomuliku tagasihoidlikkuse juures ei jää sellest, kui ägedalt ta seda teeb, ühtegi märki maha. Tal on renoveerimisfirma Rändmeister ja ta ütleb, et selle kõrvalt pole võimalik monograafiaid kirjutada ega telesaateid teha. Tehes poolteist aastat saatesarja “Sind otsides”, tekkis mul meeskond − operaator Pelle Vellevoog ja režissöör Andres Lepassar −, kellega olime peaaegu nagu pere. Neile väga meeldis, kuidas Juhan oma eriala suureks rääkis, ja nad küsisid: “Miks me ei tee midagi sellist, nagu Raam tegi 30 aastat tagasi?” Pärast Raami surma (1996) pole minu arvates keegi seda laadi saateid ega filme teinud.

Tahtsin tõestada, et suudan Juhani nõnda üles võtta, et sellest saab dokumentaalfilmi, mille peategelaseks poleks tema ise, vaid hoopis unikaalne kirik − Pöide. Juhan valis kiriku ise välja, aga… siis hakkas tõestama, kuidas ta ei saa filmis esinemisega hakkama. See oli kõige raskem aeg meie abielus, sest selle asemel, et hommikul mõnusalt koos kohvi juua, me vaidlesime, kas läheme võttele või ei lähe. Siiski on väga hea meel, et selle ära tegime − ikkagi sain Juhani rääkima − koos Juhan Kreemi ja teiste oma ala parimatega.

Kui Mart Juurt nimetatakse naljatamisi kirjandusministriks, siis sinu tiitel võiks olla lausa kultuuriministri oma, sest teed iganädalast kultuurimagasini “OP”. Mis on meie kultuuris hästi ja mis võiks paremini olla?

Hästi on see, et meie inimesed armastavad väga oma kultuuri. Nii palju teatris käivat rahvast − üle miljoni korra aastas! − ja nii palju kinos käivat − üle kolme miljoni korra! − , kes loeb ka veel, mujal pole! Või kuidas jumaldatakse oma näitlejaid! Lausa lust on kultuurisaadet teha: mul on nii suur ports head kultuuri, millelt saate tarvis koor riisuda. Ja kui olen nüüd heas mõttes sunnitud nii palju kultuuriüritustel käima, et ennast kursis hoida, siis olen Eesti kultuuri üle super uhke. Mis on halvasti? Et noored ei käi eriti teatris ja ei loe raamatuid, et kõik taandub klikkimisele ja edasikerimisele. Pean koduski pidama pika sütitava loengu, kui oma lapsi midagi teatrisse või kinno vaatama kutsun.

Tuleb välja, et oled peaaegu meie maakonna inimene − suvitad Peipsi ääres Katasel. Mis side sul veel Ida-Viruga on?

Oma “OPiga” olen vähemalt kaks korda käinud Narvas ja Sillamäel lugu tegemas. Tavaliselt pendeldan teatrilinnade vahel, aga Narvas käisin, kui seal oli mullu kevadel suur ehtekunsti näitus. Narvast on pärit kaks ägedat noort ehtekunstnikku − Darja Popolitova ja Sofia Hallik −, keda Eesti ehtekunsti ema Kadri Mälk peab suurteks tulevikulootusteks. Käisin Sillamäe muuseumis ning tegin Darja ja ta isaga loo. Ja Narva kunstiresidentuuris tegin loo Sofiast. Sain aru, et pole juhuslik, et noored kihvtid vene tüdrukud, kes räägivad nii ilusti eesti keelt, on siit pärit − mõlemad seovad oma tulevikku maakonnaga. Nüüd tahaks järgmisena AveNuest või Vaba Lava projektist Narvas lugu teha.