Kohtla vald esitas konkursile Saka mõisa, sest sellest on saanud tõeline pankranniku pärl. Ida-Virumaa omavalitsusliidu heakorrakomisjon saab oma ringsõidu tehtud tavapärase kahe päeva asemel ühega. Sest kandidaate, keda linnad ja vallad on esitanud konkursile “Eesti kaunis kodu 2015”, on suure maakonna kohta kurvastavalt vähe.
Esmaspäeva hommikul võetakse esimesena suund Eesti savipealinna poole, kus asub kodu, mis väärib Aseri valla hinnangul üle-eestilist tähelepanu. Viieliikmeline komisjon peab konkursile esitatud majapidamise üle vaatama ja otsustama, kas on Aseri vallavõimudega sama meelt.
Perenaine Tiiu Aps kuuleb hindajate tulekust alles siis, kui heakorrakomisjon asutab end Jõhvist välja sõitma. Ka teistele tulevad hindava pilguga külalised ootamatult. Sellest on asjaosalised muidugi teadlikud, et nad on osutunud kohaliku omavalitsuse väljavalituks ja “Eesti kauni kodu 2015” kandidaadiks.
“Aed on planeeritud laisale inimesele, et siin ei peaks palju tööd rabama,” tutvustab Tiiu Aps oma valdusi. Tõeliselt laiska aiapidajat selle jutuga muidugi ei veena: eeskujulikult pöetud muru, maitsekad ilupeenrad ning praeguse aja kohta harjumatult suur tarbeaed räägivad sootuks teist keelt.
Tiiu selgitab, et on püüdnud teha kõike mõistlikkuse piires ega ole taga ajanud suurt liigirikkust, lähtudes umbes 15 aastat tagasi maastikuarhitektilt tellitud aia üldplaanist.
Järjepidevuse kandja
Aia suurim ehe on vanaisa istutatud kastan. “See oli juba siis küla suurim puu, kui mina olin väike laps ja seal turnisin,” meenutab Tiiu. Kingsepast ja lihunikust vanaisa rajas endale Aserisse kodu millalgi 20. sajandi algul − täpset aega praegused elanikud ei tea. Sealsamas sündis 1918. aastal Tiiu isa.
Tiiu ise on kolmandat põlve järjepidevuse kandja. “Ühel hetkel hakkasime ehitama kõrvalhoonet ja see tuli suurem kui elumaja, mis oli isa sünnikodu,” jutustab ta. Juhtus nii, et praegune pererahvas elab algul kõrvalhooneks mõeldud majas. Tiiu isakodu aga lahutati palkideks ja sai uue eluvõimaluse Hiiumaal. “Nii pole isal põhjust mind kummitama tulla,” on tütre süda rahul.
Aseris nähtuga on rahul ka komisjon: Apside kodu otsustatakse esitada presidendi autasule.
Terviklikkus on oluline
Hindajad jälgivad, et maja ja aed sobituksid keskkonda ning oleksid silmale meeldivad vaadata. Samuti on juhendi järgi kõrgelt hinnatud originaalsus ja funktsionaalsus, järjepidevus ja terviklikkus, loetleb heakorrakomisjoni esimees, Kohtla valla keskkonnanõunik Margit Juuse.
Just terviklikkuse nõue saab saatuslikuks järgmisele külastatavale kodule − Ahti ja Liina Leppiku eramule Edivere külas, mille on pjedestaalile tõstnud Illuka vald. Maakividest magasiniaita rajatud omanäoline sindelkatusega maja võidab küll kõigi südamed ja naabruses rohtu sööv lambakari võimendab maaidülli veelgi, aga… Illuka valla kodu soovitakse uuesti konkursil näha siis, kui noor pere on jõudnud tegeleda ka haljastusega. “Praegu on läbitud alles esimene etapp,” kommenteerib Juuse.
Kohtla valla esitatud Saka mõis pole küll selle omaniku Tõnis Kaasiku kodu, kuid seda võib nimetada tema elutööks. Mõisahärra ise on komisjoni saabudes välismaal, seega tuleb omapäi veenduda, kui hästi on õnnestunud ühe kunagi lagunemise piiril olnud ligi 150aastase mõisa taastamine ja selle ümbruse korrashoidmine.
Laialt on teada lugu, kuidas geograaf, looduskaitsja ja endine keskkonnaminister Tõnis Kaasik sattus Sakale esimest korda tudengina, tehes uurimistööd Põhja-Eesti jugadest. Saka joaastangute pildistamine lõppes noorele mehele arreteerimisega piirivalvurite poolt. Oma diplomitöö lõpetas ta lausega: “Saka väärib paremat.”
Heakorrakomisjon tõdeb, et Kaasik on sõna pidanud, ja esitab ka Saka mõisa konkursile, mille patroon on Eesti Vabariigi president.
Kaunid prahitekitajad
Hindajate silmis leiab armu ka Narva-Jõesuu mändide all kõrguv eramu, kus külalisi tervitab peagi 90aastaseks saav vanaperenaine Jelizaveta Roor. “Elame siin kolmekesi, aga mina ei jaksa pärast operatsiooni enam aias toimetada,” räägib memm, lisades, et hoolitsetud koduaed on tema tütre teene.
Roor sarjab krundil kasvavaid mände, sest need ajavad ohtralt prahti ja hoiavad pidevalt rakkes. Aga komisjonile meeldib, et kuurortlinnale iseloomulikud puud on säilitatud ja istutusalad loodusega harmoonilises kooskõlas.
Köögiviljapeenraid sellest koduaiast ei leia. “Kuurortlinnas ja liivases pinnases keegi kartulimaad ei eeldagi,” ütleb heakorrakomisjoni liige, Toila vallavalitsuse heakorraspetsialist Piret Aller, lisades, et Aseri koduses ja lihtsas aias oli see jälle igati omal kohal.
Julgust juurde
Margit Juuse tõdeb, et kõik hinnatud kodud on eri aegadel rajatud ja neid on keeruline ühe mõõdupuu järgi hinnata. Aga selline on konkursi reglement, mis vastuvaidlemisele ei kuulu.
Esimest korda maakondlikku heakorrakomisjoni kuulunud Lohusuu vallavanem Anneli Kaasik tõdeb pärast ringkäiku, et konkursi tase on jõukohane ka väiksematele omavalitsustele. Tagantjärele tarkusena võinuks esile tõsta ka mõne Lohusuu elamise. “Muidu mõtled, kas väärib või mitte, aga praegu julgeks esitada nii mõnegi kodu.”
Aga miks ikkagi on linnad-vallad kaunite kodude esitamisega nii kitsid?
“Paljud ilusad kodud on juba autasustatud ja uusi ei tule nii palju peale,” pakub Juuse ühe võimaliku seletuse.
“Probleem on ka selles, et meie läheme oma valla kaunimaid kodusid vaatama alles kuu lõpus, aga presidendi auhinnale tuleb varem ära esitada,” täiendab Vaivara vallavalitsuse metsandusspetsialist Jüri Kiik.
“Paljud ei taha, et nende kodu satuks konkursile, just hilisema tähelepanu pärast, mis on väsitav,” põhjendab Piret Aller, viidates uksest ja aknast sissesadavatele ekskursioonigruppidele, kes soovivad imetleda teiste loodud aiailu.