Luht näitab toredat fotot 1947. aasta tantsupeost, kus rahvariides noormees tõstab samasugust neiut, ja räägib, et kohtus hiljuti 90aastaste inimestega, kes tantsisid 70 aastat tagasi Kuressaare tööstustehnikumi rühmas − Ester Reinard-Purje ja Albert Maltisega. “Nende juttu kuulates ja nendega vesteldes oleks kui raamat avanenud.”
Matti Kämärä/Põhjarannik 

Kohtla-Järve kultuurikeskuses toimusid ürituste sarja “Eesti Vabariik 100” raames eesti kultuuri päevad “Luulekeelselt ja muusikameelselt”. Ühtlasi on sealsamas kuni veebruari lõpuni põnev näitus Eesti tantsupidude ajaloost. Kuidas kõlab Kohtla-Järvel pealkiri “Eesti kultuuri päevad”? Elame ju ometi Eestis − või ei ela?

Jõhvi riigigümnaasiumi eesti keele õpetaja Ulvi Vilumets jõudis külastada suuremat osa kultuuripäevade “Luulekeelselt ja muusikameelselt” üritusi.

“Seda oleks pidanud ise nägema!” 

“Uudis, et Kohtla-Järvel toimuvad eesti kultuuri päevad, võis nii mõnegi inimese kas üllatusest, imestusest või mõistmatusest kulme kergitama panna, aga minu, Ida-Virumaal sündinud, kasvanud ja elava eestlase hingele tegid need päevad sooja ja pehme pai. Siin elades hakkan vahel endas kahtlema, kas olen ikka eestlane ja elan ikka Eestimaal, ning vajan aeg-ajalt kinnitust, et see on nii. Viibisin kultuuripäevade raames toimunud kuuest üritusest neljal ja sain kõigist neist tohutu emotsionaalse elamuse.

Nädala avaüritusel − luuleõhtul imestasin ja imetlesin, kui palju on Ida-Virumaal luulelisi inimesi, kes oskavad sõnu seada ja julgevad oma värsse teistele ette lugeda! Järgmisel päeval nautisin jutuvestja Piret Pääri lugude rääkimise ja publikuga suhtlemise oskust. Lood ise olid hingematvalt ilusad ja südantliigutavad. Lugudele lisas värvi Kiviõlist pärit noormehe Kulno Malva kaasahaarav musitseerimine. Reedeõhtune seltskonnatantsude maraton oli midagi sellist, mida on raske kirjeldada. Seda oleks pidanud ise nägema!

Laupäevane üle-eestiline D-segarühmade festival pani publiku kaasa elama ja igale esinejale plaksutati tuliselt. Saalis valitses ülihea õhkkond, mis avaldas muljet kaugemalt tulnuile. Kontserdile järgnes tundeline ja ülev hetk, kui tulemängu saatel avati mälestuspink rahvatantsuansamblile Virulane.

On väga kahju, et ei saanud muusika- ja käsitööpäeval osaleda, aga ainult sellepärast, et need toimusid keset tööpäeva. Olen tänulik korraldajaile ja osalejaile nende emotsioonide eest, mida need päevad pakkusid! See nädal sisendas usku ja lootust, et eesti kultuur jääb Kohtla-Järvel püsima. Olid väga ilusad, positiivsetest tunnetest tulvil päevad! Aitäh!” kirjutas Põhjarannikule teenekas õpetaja ja põline Kohtla-Järve eestlane Ulvi Vilumets.

Reljeefne “Lenin” 

Põhjarannik sai kohalikest kultuuripäevadest maitse suhu juba 15. jaanuaril, kui rahvatantsuguru Ülo Luht isiklikult tutvustas näitust tantsupidude ajaloost. Mingis mõttes on näitus sünkroonis Kohtla-Järve kultuurikeskusega, mida ikka tahaks nimetada Viktor Kingissepa nimeliseks.

1970 oli näiteks pidu, kus tantsijad tegid nii-öelda monumentaalkunsti − moodustades reljeefsed tähed LENIN. Selle vaimuhaige mõrtsuka nimi oli aktuaalne tema 100. sünniaastapäeva tõttu. Ja Nõukogude okupatsiooni ajal peetigi suuri pidusid siis, kui niinimetatud ENSV moodustamisest möödus ümmargune arv aastaid.

“See oli jah monumentaalkunst. Tantsijad tegid selle vaikides ära, et oma asja edasi ajada. Aga see kujutis sai nii hea teostusega, et pälvis suure aplausi. Esmalt oli “Lenin” ainult reljeefselt näha, siis osa tantsijaid kükitas ja nimi jäi näha kui kivvi raiutuna,” näitab Luht näpuga ühte näitusefotot.

Üks eesti kultuuri päevade idee autoreid Urve Kilk leiab, et emakeele- ja ajalooõpetajad võiksid seda näitust kaema tulla ühes oma kooli klassidega, et rääkida paljukannatanud maa ajaloost ja kultuurist.

Mitmel fotol võib näha kompartei juhte end rahvatantsu paistel soojendamas. See omakorda meenutab ilmselt peatset Kohtla-Järve aukodanikku Valeri Korbi, kes ikka oma mesinaeratusega ka eesti rahvatantsu üritusi on külastanud. Indiaanlastel lastakse ka USAs ja Kanadas vahel oma pidusid korraldada. Luht arvab, et Arnold Green oli suur eesti rahvakultuuri toetaja. Siinkohal meenuvad Arnold Rüütli värvikad memuaarid, mille kohaselt ta olevat koos oma isaga 1941. aastal karistussalklastega tulevahetust pidanud. Eks ta ole.

Tants või laul? 

Luht räägib näitust tutvustades ka seda, et tantsurahvas tunneb end vahel teisejärgulisena − kui räägitakse kogu aeg, kui oluline on ikka laulupidude traditsioon. Eks sa võistle sellistega! “Kõik külalised viiakse vaatama laulukaart ja külalised ahhetavad. Aga mida näidata tantsupidudest? Sestap on see näitus oluline,” räägib mees.

Praegu küll plaanitakse ka tantsumonumendi rajamist, aga veel pole otsustatud, kas see tuleb Kalevi staadionile sisse- või väljapoole staadioni piiret.

Luht näitab toredat fotot 1947. aasta tantsupeost, kus rahvariides noormees tõstab samasugust neiut. Ja mees räägib, et kohtus hiljuti 90aastaste inimestega, kes tantsisid 70 aastat tagasi Kuressaare tööstustehnikumi rühmas − Ester Reinard-Purje ja Albert Maltisega. Ehkki tegu pole abielupaariga, tulid nad koos näitusele ja vanadaam kinkis muuseumile pealekauba käsitöökotikese ja liniku.

“Nad on mõlemad nii kõbusad! Nende juttu kuulates ja nendega vesteldes oleks kui raamat avanenud. Vahest on just rahvatants aidanud sel omaaegsel rahvatantsupaaril siiani reibas püsida?” muljetab Luht.

Võib ennast stendipiltidelt avastada 

Järgmisel stendil on riigivanem Päts, kes särab nagu hästitoidetud päike rahvatantsijate keskel. See vana foto meenutab, et tantsupidude esteetikas pole aastakümnete jooksul palju muutunud. Muidugi kui eelmainitud leninid kõrvale jätta. Vana kooli mees Luht küsib retooriliselt, kas praegune president on nõnda tantsijatega. Mina arvan, et on ikka, kui vaja. Või kumb on tähtsam − kas seespidine või väline?

Näitusel ei ole otseselt Ida-Viru tantsijaid kujutavaid pilte, aga Luht meenutab, et kohalik rahvakultuurispetsialist Erika Kõllo on mõnele fotol kujutatud pisikesele figuurile osutades korduvalt naljatanud, et “näe, mina tantsin sel fotol − kolmandas reas üheteistkümnes”. Luht kinnitab, et Ida-Viru tantsijad pole kunagi kehvemad olnud. See on koht, kus kohaliku ajalehe ajakirjanik ootaks võib-olla suuremat innukust. Siiski − Urve Kilk on palju rohkem tööd teinud kui mina, vannutab mees.

1949. aastal Tabiveres sündinud Luht ise on rahvatantsuga alaliselt tegelnud 1969. aastast, mil lõpetas Viljandi kooli ja hakkas kohe seejärel Haapsalus kahte naisrühma juhtima. 1968-1985 tantsis ta Eesti tantsujuhtide rahvatantsurühmas. Tegu on juhtide täienduskoolitusega, mis leiab siiani aset ja loodi koorijuhtide koori eeskujul.

“Kamandamine on viimane asi!” 

Rahvatantsu õpetamisel peab mees kõige olulisemaks ühist tulemust, mis sihikindla töö tulemusena vormub. “Mitte  see, et saad kedagi kamandada. Kamandamine on kõige viimane asi − kuigi sedagi tuleb teha, muidu ei saavuta tulemust.”

Luht räägib ka sellest, kuidas okupatsioon lõikas läbi kooskäimised, kus noored õppisid vanemate kõrval ja kus peretunne oli olulisem drillist. Eestis traditsioon nagu katkes − see-eest on soomlased, kel traditsioon on pidev, vähem drillitud. Nende rahvatantsu samm pole nii preisilikult täpne. “See traditsioon katkes. Siis tekkisid ansamblid, seejärel tugevamad rühmad. Seal hakati teisiti drillima − võeti klassikalisest tantsust juurde. Lisaks üleliidulised kursused,” põikab mees spetsiifikasse.

Luht jõuab viimaks stendini, kus kujutatakse 1985. aasta üldtantsupidu. See oli viimane, kus kasutati nõukogude atribuutikat. 1990. aasta pidu oli juba üdini rahvuslik − Lenini nime asemel moodustati väljakule näiteks Eestimaa kaart. Kas Kohtla-Järvel jõutakse ka kunagi selleni, et nõukogude inimeste kopitanud meelsus kaob ja ei pea korraldama manifestatsioone näitamaks, mis maal elatakse ja mis kultuur siin võiks/peaks valdav olema?

Igatahes suur tänu Urve Kilgile ja Erika Kõllole katse eest olulistele asjadele tähelepanu juhtida.