“PILVES” 2016: Kõik on justkui nii, nagu Navitrolla maalidel ikka, on maastik ja on loom ja on vaimukas allkiri ja sõnademäng, aga värve pole! 

Miks Heiki Trolla arveid makstes hambaid krigistab? Ja miks muidu nii värviline Navitrolla maailm korraga mustvalgeks muutus?

Teie ja Sven Saagi ühisnäitusega avati kümme aastat tagasi Jõhvi linnagalerii ja ega me rohkem polegi teid siin näinud. Sellest ajast on hulk vett merre voolanud… ja värvid teie töödelt kadunud!

Tegelikult on need väga värvilised.

Viiskümmend halli varjundit on neis kindlasti olemas.

Oi, ma tänan. See on äärmiselt huvitav lähenemine, et siin on 50 halli varjundit, aga tegelikult on minu piltides isegi 50 miljonit halli varjundit.

Nii palju pole võimalik paletil kokku segada. 

Aga näha on võimalik. Kui ma teen väga värvilise pildi, siis see paneb vaataja sundolukorda, aga siin ma annan võimaluse värve ette kujutada. Ma tahangi näha, kuidas inimesed reageerivad, see on omamoodi inimkatse.

Te ei taha öelda, et teid tüütas omaenda väga värviline maailm ära?

Võib ka nii öelda, aga okei, võib ka teisipidi öelda, et reaalne elu sõitis mulle sisse: mul sai lihtsalt raha otsa, et värve osta. [Naerab kõlavalt.] Selles on väike tõetera sees.

Kes seda usub? Kõik peavad teid ju rikkaks nagu Kostabi. 

See paralleel on täitsa kohatu.

Rahalises mõttes ilmselt jah, aga muus osas täiesti võrreldav. Mõlemad olete välja töötanud oma maailma, ainult et kui Kostabi maailma paljundavad palgatud kunstnikud, siis teie paljundate seda digitaalse tehnoloogia abil. Teie maalid vaatavad vastu ka särkidelt, kruusidelt, patjadelt, vihikukaantelt jm.

Minu teos on nagu laul, mis kaotab kontrolli iseenda oleku üle. Hea laul − see lihtsalt hakkab elama oma elu.

Jah, aga autoritasu ju ikka makstakse. 

Muusikamaailmas on autoritasude kokku korjamine väga hästi korraldatud. Kunstimaailmas see nii hästi pole. Kui mingi pilt sünnib, siis seda pilti reprodutseeritakse tihti ka minu teadmata.

Tõsi ka?

Jah, ja mina näen raha sama palju kui oma hambaid. See maailm ei ole üldsegi nii lihtne, kui pealtnäha paistab. Tuttavad on teada andnud, et on Jaapanis mu asju nähtud, Tšehhis on nähtud, Saksamaal on reprodutseeritud minu teadmata. See on muidugi väga suur au, sest järelikult minu kunst meeldib paljudele inimestele ja mul on hea meel selle üle. Aga kui ma hakkan arveid maksma, siis see paneb hambaid krigistama. Ärimaailm ja kunstimaailm on ikkagi täiesti lahus. Autoriõigustega ja müügi ja vahendamisega tegelemine − see ei ole kunstniku töö. Minu töö on pilte luua ja inimesi üllatada.

Teie töödel on kõikvõimalikke pisikesi loomi, te olete terve issanda loomaaia ära maalinud, aga on teil ka ruuduline sebra, täpiline tiiger ja triibuline lepatriinu, nagu näituse avamisel üks väike tüdruk vahvasti laulis?

Laps laulis samast asjast, mida ma loon, ning selle idee ongi selles mõttes huvitav, et maailm on olemuselt lõpmata mitmekesine, kuid kunstniku võimalus on seda mitmekesisust omakorda veel suurendada. Selle nimel mina töötangi, mulle meeldib elada ja ärgata hommikul selle mõttega, et ma saaksin maailma huvitavamaks muuta.

Aga ruuduline sebra ja triibuline lepatriinu − kas on siis juba olemas või ei?

Kindlasti on.

Mis ajast peale te skulptuure teete? 

See on see teema, et sa pead tegema oma elu võimalikult piinarikkaks, et sul oleks ikka palju probleeme. [Muigab.] Skulptuuri tegemine on üks äärmiselt keeruline ja vastik tegevus.

Rääkimata sellest, mis pronks maksab.

Sellest ma ei taha üldse rääkida. Kusjuures need skulptuurid jõudsid alles kaks tundi enne näituse avamist kohale, sest pronksivalu läks tuksi, tuli uuesti valada. Pronksskulptuure ei saa teha üksinda, selleks on vaja meistrit, kes teeb vormid, siis on vaja meistrit, kes valab pronksi, siis on vaja meistrit, kes selle kõik ära viimistleb, siis on vaja meistrit, kes selle vormistab.

Me siin teame ühte sellist meistrit, Jõhvist pärit, kelle pisiplastika on pealegi teie omaga ühel lainel − mõlemal kiiksuga. Ma usun, et Aivar Simson kiidab teie kuue jalaga lehma igati heaks.

Ma ei julgenud talle Jõhvi näitusest teatada, järsku saab hoopis pahaseks, et ma ka selliseid asju teen. [Naerab.] Simson on andekas, mulle ta tööd meeldivad.

Maalide juurde tagasi minnes − teie mustvalged tööd meenutavad Toomas Vinti, kui ka temal värvid maha võtta.

Võimalik. Ma ei saa seda kuidagimoodi ümber lükata ega kinnitada. Kultuur ongi üksteise õlgadel seismine ja mingil määral me alati tsiteerime üksteist. Ma eeldan seda, et kui jumala annab mulle aastaid elamiseks, siis äkki ma umbes 20 aasta pärast olen juba täiesti originaalne.

Täiesti originaalne olete juba ammuilma. Navitrolla esmamainimisest möödub tänavu… Juba kui palju aastaid?

Las ma mõtlen. See oli aastal 1991, seega 25 aastat − väike juubel.

See oli luuletaja Kauksi Ülle, kes teile selle nime välja pakkus. 

Jah. Ma suhtlesin tollal luuletajate grupeeringuga, kuhu kuulusid Kauksi Ülle, Sven Kivisildnik, Karl Martin Sinijärv jt, ja siis ühel õhtul koos olles Kauksi Üllel sähvatas − poeedid, neil ju sähvatab −, et kuule, sa võiksid kasutada nime Navitrolla, see annab seda maailma palju paremini edasi. Tal on pagana õigus olnud.