Tartu Uue Teatri juht Raul Oreškin kinnitab, et lavastus “Kremli ööbikud” töötab ainult Narvas, Eesti ja Venemaa piiril. MATTI KÄMÄRÄ Tartu Uue Teatri juht Raul Oreškin loodab, et tillukesele erateatrile üleelusuuruseks kujunenud projekt − suvelavastus “Kremli ööbikud” − tuleb tuleva aasta augustis Kreenholmis taas täissaalidele. Lõppenud suvel koguti 24 000 vaatajat, mida on kaks korda rohkem kui teatri tavahooaja aastane publiku hulk.
Oktoobris tulid müüki järgmise suve “Kremli ööbikute” piletid. Algul olite kindlad, et lavastust mängitakse vaid ühel suvel. Miks te meelt muutsite?
Aasta tagasi 1. oktoobril, kui alustasime esimest korda piletimüüki, osteti neid esimesest päevast. Kogu selle perioodi jooksul oli ainult üks päev, kui me ei müünud ühtegi piletit. See oli 24. veebruar, kui kõik tähistasid Eesti Vabariigi sajandat sünnipäeva.
See oli meile suur üllatus, et piletimüük läks nii hästi, ja mais oli selge, et kaheksa etendust on vähe, ning panime müüki algul kaks lisaetendust, hiljem veel ühe. Lisaks üks eelesietendus kohalikule publikule.
Kui kõik piletid olid müüdud, algasid kõned küsimusega, kas me mängime järgmisel suvel veel. Ütlesime, et see pole võimalik, see on väga kallis projekt. Aga kui augustiks olime saanud tuhandeid kõnesid ja kirju, et mängige veel, siis andsime alla. Saime aru, et kui oleme praegu nii populaarsed, siis meil pole pääsu − teeme ühe aasta veel. 1. oktoobril läksid müüki 2019. aasta piletid. Algul on plaanis seitse etendust ja näitlejatega on kokkulepe veel kolmele. Esimese kahe päevaga müüdi 1400 piletit, seega 10 protsenti. Enam pole kahtlust, et seegi kord läheb edukalt.
Kui kerge oli müüa maha mõte lavastuse kordamisest neile, kes selles kaasa löövad?
Nii ja naa. Näitlejad väga tahtsid mängida. Kuigi nad on Eestis tuntud, mängisid nad esimest korda korraga 2000 inimesele ja kokku 24 000 inimesele. Nad said väga hea vastuvõtu ja olid valmis seda uuesti tegema.
RAUL OREŠKIN: “Kui olime saanud tuhandeid kõnesid ja kirju, et mängige veel, siis andsime alla”
Aga teatri poolt oli algul raudne “ei”. Uskusime, et me ei suuda kaks korda nii suurt asja üles ehitada. Esiteks oleme nii väike teater − meil on ainult kaheksa inimest palgal. Nii et teatri poole pealt oli vaja läbi rääkida. Sest nendel inimestel, kes elasid kaks kuud Narvas, ei olnud mingit eraelu. Teatri produtsendil tuli pärast seda ka veel draamafestivali korraldus, nii et ta ei näinud peaaegu kaks ja pool kuud oma lapsi. See on selle kõige hind.
Muidugi teisel aastal ei ole enam nii pikka prooviperioodi, aga ikkagi.
Kohtusite oktoobri algul Ida-Viru turismiklastri kutsel Narva turismiettevõtjatega. Kohtumisel rääkis hotelli Narva juht, et sai “Kremli ööbikute” uuest tulemisest teada mitte meedia kaudu, vaid selle järgi, et ühtäkki hakati augusti mõningateks kuupäevadeks tube broneerima …
Jah, ütlesin hotellipidajatele, et 14.-23. augustini võite oma hindu tõsta. Meil on hea meel, kui saame ka kohalikele kasulikud olla. Kui tuli uudis, et Tartus esineb Metallica, tõstsid sealsed hotellid kohe hindu.
Järgmisel suvel tahaksime teha rohkem kohalikega koostööd. Eelmine kord olid Narvast tantsijad, etenduses mänginud lapsed, vabatahtlikud. Paratamatult tuli mingid asjad sisse tellida Tartust ja Tallinnast, näiteks lava ehitus.
Loodan, et uuel suvel saab kohapealt rohkem teenuseid osta. Ja võib-olla õnnestub üheskoos Venemaa kliente leida. Hotellide huvi võiks olla selles, et Venemaa klient jääb tõenäoliselt mitmeks ööks. Meie infoväli sinnani ei ulatu. Seda oli näha isegi siin − enda arust tegime vene keeles reklaami, aga see ei jõudnud inimesteni. Järelikult ei oska me lavastusest õigesti rääkida.
“Kremli ööbikud” täitsid hotellid
Statistikaameti äsja avaldatud augustikuu majutusandmed näitavad, et Ida-Virumaal oli kasv muljetavaldav. Mullu augustis peatus maakonna majutusasutustes 23 029 turisti; tänavu üle 30 000.
Narva turismikonsultant Olga Tšerjomuškina ütles, et tänu “Kremli ööbikutele” sündisid sel suvel mitmes Narva ja Narva-Jõesuu hotellis kõigi aegade rekordid ning august oli parim kuu. Eelmise suvega võrreldes suurenes ka nii Narva kui Narva-Jõesuu hotellide keskmine täituvus.
Narva muuseumi külastajate arv kasvas 20 protsenti. Muuseum korraldas “Kremli ööbikute” etenduste eel Kreenholmi ekskursioone, millest sai osa ligi 3000 inimest.
Miks on kohalike etendustele saamine teile üldse oluline? Rahalises mõttes pole ju vahet, kelle taskust piletiraha tuleb.
Seda küll, aga see oli meile algusest peale oluline missioon, et me ei taha olla teater, kes tuleb ja läheb. Mõtlesin, et kui me tuleme nii pikaks ajaks, siis tahaks kohalikke tundma õppida.
Arvan, et seekord oli 24 000 külastajast Narvast vaid 3000. Järgmisel suvel tahaks jõuda rohkemate narvalasteni. Tahaks kohalikele teha pileti soodushinnaga, aga ei tea, kuidas seda korraldada.
Selle kohta kõlas kohtumisel kohalike turismiinimestega väga huvitav soovitus: pileti ostmisel peab vastama kontrollküsimustele, mida teavad ainult kohalikud, näiteks kus asub kauplus Laste Maailm. Kahjuks ei ütle lavastuse pealkiri vene inimesele midagi − Kremli ööbikuks kutsusid Joalat eestlased.
Jah, ilmselt pealkirjast suuremalt tuleb rõhutada, et see on lavastus Jaak Joalast. Järgmiseks suveks tuleb meil venekeelne kava, kus saab olema natukene rohkem infot kui eesti kavas, et mingid protsessid lahti seletada. Näiteks tuli meile üllatusena kohalike tagasiside, et nad ei teadnudki Alo Mattiiseni isamaalist laulu “Ei ole üksi ükski maa”.
Vabaduse laulud on vene inimestele kaduma läinud. Nemad oli sel ajal teises infoväljas: meie ei teadnud, mida nemad kuulasid ja vaatasid, ning vastupidi.
Ühest küljest ongi see suur integratsiooniprojekt, et viia üksteisele lähemale arusaama, mis toimus Eestimaal eri keelerühmades. See on tänini tegemata töö, aga võib olla on praegu õige aeg sellega tegelda. Nüüd on võimalik sellele ajale tagasi vaadata objektiivsemalt, mitte enam nii suurt emotsioonidega.
Detsembris avatakse Narvas Vaba Lava. Kas edaspidi võib Tartu Uut Teatrit näha piirilinnas ka suvevälisel ajal?
Selleks peaks jälle midagi ekstra tegema, sest meie praegusi lavastusi siia tuua ei saa − me ei suuda neid tõlkida. Neist on vaja aru saada − sõnal on nii oluline roll. Lavastuste tõlkimine on alati keeruline,. See oli meile peavalu ka “Kremli ööbikute” puhul, et kuidas teha nii, et see poleks tuim tõlge, vaid lavastuse osa. Pöördlaval ta seda oligi.
Kuidas tõlge vastu võeti?
Me muidugi muutsime tõlget, sest esimesel eelesietendusel tuli kohalikult publikult tagasisidet, et vägisõnu mitte kirjutada. Kui inimene neid laval kuuleb, siis on okei, aga ta ei taha neid lugeda.
See oli tõesti Tartu Uue Teatri ajaloos esimest korda, kui me midagi tsenseerisime. Oleme alati lasknud loojatel sõna vabaks, aga siin võtsid loojad vastu otsuse, et vägisõnadest lähevad ainult esitähed ja kolm punkti. Ma arvan, et see oli ilus žest kohalikele.
Kas mõni teine linn ei tahtnud seda üliedukat teatriprojekti kaaperdada?
Tartus oli natukene solvumist küll, et Narva on meie konkurent Euroopa kultuuripealinna konkursil. Võin öelda, et järgmisel suvel rehabiliteerime end ka Tartus. Millega täpselt, teeme avalikuks detsembris.
Aga “Kremli ööbikuid” me ei saa Narvast ära viia, see töötab ainult Narvas, Eesti ja Venemaa piiril. Isegi kui keegi tahaks, siis see oleks küll kindel “ei”.
Kui otsisime lavastusele kohta, vaatasime algul ringi ka Tartus. Käisime siin ja seal. Meie saali mahub ainult 150 vaatajat ja selleks, et maja raha kokku saada, oleksime pidanud “Kremli ööbikuid” mängima kümme aastat [piletitega koguti raha, et osta välja teatrimaja, kus praegu rentnikuna tegutsetakse − toim.].
Samal ajal postitas [turundusspetsialist] Liina Pulges, kes töötas tollal Narva muuseumis, sotsiaalmeedias pilte Narvast. Olin kunagi käinud Kreenholmi saarel, aga selle unustanud. Nüüd, neid fotosid nähes, otsustasime, et vaatame, mis seal on.
Kui Jaanus [Kreenholmi kinnisvara haldava OÜ Narva Gate tegevjuht Jaanus Mikk − toim.] näitas meile Varesesaart, saime kohe aru, et see on õige koht. Esiteks kannab tänav Joala nime. Mitte küll Jaak Joala, vaid mõisa järgi, aga see oli ikkagi märk.
Teiseks voolab sealt läbi jõgi, mida Venemaa aeg-ajalt lüüsidega avab ja mis on ülejäänud ajal kuivanud jõesängina nagu unustuse jõgi. Sama nime kandis ka üks tuntumaid Joala laule. Ja kui Venemaa Jaak Joalal “lüüsid kinni pani”, siis ta kuivas staarina kokku.
Kui tulime Narva teist korda, juba suurema seltskonnaga, näitas Jaanus ühte tellist, millel on Joala märk. Loomulikult mitte Jaak Joala, vaid Joala mõisa tellisevabriku märk. Aga see oli viimane piisk. Kuna meie majakampaania sümboliks oli selleks ajaks ka telliskivi, sest see maja, kus me asume, on samuti tellistest, siis said kõik aru, et pääsu pole − Narva on parim koht selle lavastuse tegemiseks.
Ja tänu õigele valikule on 90 protsenti teatrimaja väljaostmise rahast praeguseks koos.
Äkki järgmise maja ostame Narva? [Naerab.]