Lavastaja Jarmo Reha (vasakul) ja dramaturg Laur Kaunissaare täidavad viiel korral oktoobris Kreenholmi uuesti eluga, et mõtestada töö ja progressi olemust.
MATTI KÄMÄRÄ 

5. oktoobril esietenduv lavastus “Oomen”, mida lavastaja Jarmo Reha ja dramaturg Laur Kaunissaare nimetavad ruumipoeetiliseks rännakuks, on ehitatud ümber Kreenholmi, mis on monument ühelt poolt minevikule, aga samas ka tulevikule. 

Mis on “Oomen” ja miks ta Kreenholmi sobib? 

Laur Kaunissaare: Alustada tuleks Kreenholmist. Sellisena, nagu ta seal praegu tühjalt seisab. See, et ta on selline: tööstuse tulemus, samas ka tuleviku ettekuulutaja. Praegu oleks justkui vaheaeg. Ta on nagu mingi asja kokkuvõte. Kogu see kompleks on mingis mõttes nagu monument. Ladina keeles on olemas selline sõna nagu “omen“, mis tähendabki märki millelegi kas tulevikus või minevikus. Umbes nagu kohvipaksu pealt lugemine või see, et mingi märgi järgi sa loed minevikku ja tulevikku. Sellepärast on selle lavastuse pealkiri “Oomen”.

Kreenholmi puhul meeldib meile mõelda, et siin on olnud mitmeid teisigi üritusi, aga nende jaoks on see paik, kus saab midagi mängida ja kus on sobiv ruum. Meie “Oomeni” puhul on Kreenholm ja seal tehtud töö lavastuse peateema. Kreenholm on lavastuse peategelane ning mängib kaasa koos näitlejate ja kooriga.

Jarmo Reha: Põhjus, miks valik just Kreenholmi peale langes, on selles, et ette juhtus Aleksei Gastevi tekst − Aare Pilve tõlgitud “Töölislöögi poeesia”, mis on ilmunud Loomingu Raamatukogus. Gastev on mees, kes on ise töötanud tehases, samas on ta intelligent, avangardpoeet, futuristliku keelekasutusega, aga kasutab väga masinlikku keelt ja terminoloogiat, nagu “kruustangid”, “sarikad”, “võlvid”, “vasarad”, “sulatusahjud”, “ääsid”.

Maailmas on asjad aga sellises arenguetapis, et tööstus on Eestist ära kolinud. Kreenholmi manufaktuur tootis omal ajal kaheksa protsenti kogu Tsaari-Venemaa tekstiilist. Nüüd on seesama tööstus kolinud Pakistani ja Bangladeshi.

Tekiks taju, milline oli see maailm siis, kui masin oli ruumisuurune. Tekkis tunne, et seda tahaks kuskil kasutada. Gastev ja Kreenholm haakusid omavahel.

Laur Kaunissaare: Me elame ajastul, kus töö mõiste või see, mida tähendab töötada, on tohutult suures muutuses. Kui varem oli Kreenholmi tööstuses vaja kümneid tuhandeid töötajaid, siis tänapäeval teeb selle töö ära üks arvuti või robot. Kui sada aastat tagasi unistati sellest, et inimene muutub masinaks ning et inimene on sama täpne kui masin, siis tegelikult ei ole ja inimene jääb selles süsteemis justkui üle. Nagu ka Kreenholm. Aga võib-olla ka monument tulevikule, kus inimest ennast enam tööstuses vaja ei ole.

Kõlab nukralt. Kogu lavastus on sellise alatooniga? 

Jarmo Reha: Pigem ütleks ma nii, et me viskame õhku kujundeid, loeme seoseid ja see on maailm, kuhu me tahame inimese sisse viia. Samm-sammult viime ta kontakti hoonega, mis on nüüd ja milline ta oli siis. Näiteks 19. sajandil oli tööpäeva pikkus 14 tundi ja seda ka lastel. See teeb nukraks, aga ajad on muutunud ja lähevad edasi ning see, mida me tahame näidata, on progress. Me ei vii neid tumedasse kohta. Usun, et lootust on.

Laur Kaunissaare: Mõningast kurbust selles kindlasti on. Kui ma olen rääkinud narvakatega lavastuse tegemisest, siis on nad öelnud, et ei saa mööda, on mingi valu, mis on seotud Kreenholmiga. See on valuga seotud koht paljudele, keda see ja koondamised seal puudutasid. Nii et kurbust seal on, aga samas on vene kultuuris romansid väga populaarsed, ehkki need pole väga lõbusad. Aga selles on omaette nauding.

Tegemist ei ole traditsioonilise suvelavastuse või traditsioonilise lavastusega üleüldse. Milline see olema saab? 

Laur Kaunissaare: See lavastus on nagu jalutuskäik, kus vaatajad näevad läbi näitlejate mängu ja kujunduse Kreenholmi teise nurga alt. Samas on lavastuses ka sääraseid kohti, kus tekib selliseid klassikalisi “publik istub toolil ja vaatab etendust” elemente.

Jarmo Reha: Aga pigem on see retk ja mugavasse teatrisaali me ei jõua. See on kogemuslik teekond, kus me saame koos käia.

Laur Kaunissaare: Olulist rolli mängib ka muusika. Kaasa lööb mitu koori, sealhulgas Narva koorikooli poistekoor.

Miks just koor?

Jarmo Reha: Kui mõelda Kreenholmi mastaabile, siis on koor sobilik. Eesmärk on panna Kreenholm korraks elama ning luua maailm, kus on kõike: ruumi, valgust, heli, tegutsemist. Siis inimhäälel on seal oma koht.

Muidugi ka mass. Kreenholmis on mass olnud. Kui minna sinna kahe näitlejaga tükki tegema, siis Kreenholm n-ö kukuks meile pähe.

Laur Kaunissaare: Suur koor on vähim, mida me saame teha sinna massitunde tekitamiseks.

Miks te teete seda sügisel, mitte soojal suvel, kui jalutada oleks palju mõnusam? 

Jarmo Reha: Tegelikult alguses plaanisime me seda teha kevadel − ja siis on veel külmem. Miks mitte suvel, siis suvi on justkui aeg, kus varemete vahel jalutamine ja olemine on meeldiv tegevus − me liigume ja uudistame. Tajude mõttes on oluline, mis su ümber on. Kui me tuleme nüüd oktoobris, siis on aknast juba näha, et lehed lähevad kollasemaks ja olustik muutub lähemale sellele, millist meeleolu me luua püüame. Kreenholm oma mastaapsuses muutub ka vastavalt ajale: kas suurvee aeg, kui lehed on kollased või lumi maas. Sügis ja kevad on selles mõttes üksteisega sarnased ajad, et ehkki ühel on õide puhkemine ja teisel närtsimine, on hoovus neil sama. Kui me räägime protsessist, siis ka seal on erisugused tsüklid. Kui me praegu oleme tekstiilitööstusega jõudnud Bangladeshi, siis kuhu edasi? Millal saab järgmine ring täis?

Kuna me mängime lavastust kolmel päeval viis korda, siis hommikul ja õhtul on tajud kindlasti erisugused.

Kevadel jäid etendused tehnilistel põhjustel ära. Kas nüüd on need mured lahendatud?

Jarmo Reha: Kevadel jäi see ootamatuste taha, mida me ei suutnud kalkuleerida ja mis tegid lavastuse väljatoomise meile keerulisemaks. Me poleks saanud pakkuda seda nii, nagu me tahtsime, ja liiga palju auru oleks läinud valesse kohta. Muutus on see, et me oleme jõudnud need ära lahendada ja meil on kindlus, et kõik toimib.

Me olime ühed esimesed, kes hakkasid siiapoole rühkima, ning siis oli veel palju pinnase sondeerimist ja ootamatusi.

Laur Kaunissaare: Me ei tahtnud välja tulla korralduslikult pooliku asjaga.

Aga ma saan aru, et siia tõi teid siiski Kreenholm, mitte see, et Narva on parasjagu Tallinnas moes?  

Laur Kaunissaare: Narva on moes küll. Ma ise töötasin asutuses, mis organiseeris Tallinna kultuuripealinna. Suur küsimus on see, kas linn, mis tahab saada kultuuripealinnaks, teeks mingeid asju ka siis, kui seda tiitlit ei saada. Kas seda tehakse igal juhul ja omast tahtest või on laine. Mis puudutab moodsust, siis seal on “Oomeni” puhul eelis, et see tegeleb Kreenholmi näol selle olemuse, mitte dekoratsiooniga. Me saame moodsusega anda sellele rohkem sisu ja aidata kaasa, et sinna tulla oleks populaarsem.

Jarmo Reha: See on hea küsimus, aga ma olen sellega absoluutselt nõus. Muidugi on Tallinnaski tööstuskomplekse, mis oleks sobinud, aga see monument poleks selline, nagu on Kreenholm.

Laur Kaunissaare: Ma küsisin tuttava venelasest narvaka käest, kuidas ta suhtub sellesse, et viimasel ajal on välja ilmunud nii palju eestlasi, kes tahavad kõiki asju Narvas teha. Ma eeldasin, et vastus tuleb kriitiline, sest mul endalgi on selle suhtes palju kriitilisust ja kõigil on. Aga tema vastas, et meil on nii palju arengukavasid, kus asjad pikalt ja sisukalt arenema peaksid, aga ei juhtu midagi. Kui nüüd ilma erilise kavata midagi tehakse, siis parem tehtagu ilma kavata, kui et arengukavaga ei tehta midagi.

Aga see on väga õigustatud küsimus.

Jarmo Reha: Absoluutselt. Moodsus on ohtlik asi. Mina väga teadlikult püüan mõtestada seda, et olen siin külas ja enne kui tuppa astun, pühin jalad puhtaks. Ma tahaksin arvata, et me aitame kaasa Kreenholmi edasiminekule ja see on väike, aga hea nurgakivitellis. Mitte see pole nii, et rullitakse vaip lahti ja siis kokku ning ongi kõik. Et see kõik, mis laineharjal siin tehakse, ajaks ka juuri.

Etendus on nii eesti- kui ka venekeelsele publikule. Saan aru, et eestikeelne publik vaatab otse ja venekeelne publik kuulab tõlget?

Meie lavastuse saab mõtteliselt jagada kaheks osaks. Esimeses on mõlema keele rääkijad võrdsed ja kuulame asju mõlemas keeles. Teises osas pakume sünkroontõlke võimalust.