Andres Herkel.ERAKOGU
Üle-eelmisel nädalal külastas Jõhvit, Narvat ja Kohtla-Järvet riigikogu korruptsioonivastane komisjon. Komisjoni esimees Andres Herkel (Vabaerakond) ning selle liikmed Jaanus Marrandi (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) ja Anneli Ott (Keskerakond) jagasid Põhjarannikule oma muljeid visiidist ning arutlesid selle üle, miks on Ida-Virumaa mõnes omavalitsuses poliitiline kultuur erinev Eestis üldtunnustatud reeglitest.
Palju on räägitud opositsiooni nurkasurumisest Narvas ja Kohtla-Järve volikogus. Mida te siinse poliitilise kultuuri kohta nüüd öelda saate?
Jaanus Marrandi: See märkidest arusaamine on siin teistmoodi. Meile püüti selgeks teha, et nad ei saa midagi teha, kui volikogu liikmed ei hääleta [opositsiooni liikmete komisjoni liikmeks kinnitamise poolt]. Püüdsime linnade esindajatele selgeks teha, et kui teile on tähtis omavalitsuse maine, siis loobuge asjadest, mis seda rikuvad ja midagi ei maksa. Kui seadus ütleb, et igal volikogu liikmel on õigus kuuluda komisjoni, siis kuidas te saate seda tõlgendada nii, et te ei lase opositsiooni liikmeid ühtegi komisjoni? Omavalitsus ei kuulu koalitsioonile, sest kõik volikogu liikmed esindavad seal valijaid.
Andres Herkel: Narvas mulle tundus, et nad tahavad siiski sellisest korruptiivsest mainest vabaneda, ja usun, et asjad lähevad paremuse poole.
Äkki on küsimus erakonnasiseses poliitilises kultuuris?
Anneli Ott: Keskerakond on ka Võrus võimul, aga meil pole seal kordagi olnud olukorda, kus me isegi oleks arutanud opositsiooni kõrvalelükkamist. Nii et ärme ikka pane päris Keskerakonna silti sellele asjale külge.
Aga siin on Keskerakond üle 20 aasta suurtes linnades võimul olnud. Kas Keskerakond ei võiks teha oma erakonnasiseseid demokraatiakoolitusi näiteks?
Anneli Ott: Kui palju teevad teised erakonnad endasiseseid demokraatiakoolitusi? Koolitusi omavalitsustes tehakse. Küsimus on selles, kuidas seadusi tõlgendatakse.
Hea näide oli Kohtla-Järvel tõlgenduste erinevuse kohta. Meile öeldi, et kui volikogu liikmel on huvide konflikt, siis ta hääletusel ei osale. Meie tõime aga esile, et see tähendab, et inimene peab ka ruumist lahkuma, mitte et ta ainult ei hääleta. Ta ei tohi osaleda isegi küsimuse arutelul. Selle üle hakati siin, mulle tundub, mõtlema.
Tegelikult tegutsevad ju kõik omavalitsused Eestis ühes õigusruumis. Kuidas on siis võimalik, et käitumismuster on nii erisugune, ja miks see nii on?
Andres Herkel: Arvan, et siin avaldab oma mõju ka kultuuriline erinevus. Ilmselt eesti- ja venekeelses keskkonnas on korruptsiooni tajumine erisugune ning mida ühes kogukonnas tajutakse lubamatu tegevusena, seda teises nii ei tajuta. Aga kõige teravamalt puudutabki see opositsiooni rolli. Kui seadus ei pane kohustust, et revisjonikomisjoni esimees on opositsioonist, siis siin regioonis seda tava üldiselt ka ei rakendata. Aga kui seadus paneb kohustuse, et opositsiooni liikmed on komisjonides, siis tuuakse see skolastiline põhjendus, et aga meie hääletasime teistmoodi. Kui me Toompeal võtame vastu seaduse, et iga volikogu liige kuulub komisjoni ja punkt, siis me ei tule lihtsalt selle peale, et seda tõlgendatakse teisiti.
Jaanus Marrandi: Oleme neid asju arutanud ning tundub, et ajaloolis-kultuurilised arusaamad ongi siin teistsugused ja tulenevad juba religioossetest erinevustest. Siin on rohkem juhikeskset mõtlemist. Mulle öeldi Narvas kuluaarides Narva muuseumikonflikti kohta, et kui siia oleks tulnud näiteks Jürgen Ligi tüüpi jõuline poliitik, löönud rusika lauale ja öelnud, et “kurat, olgu olla!”, siis oleks kõik probleemid lahenenud. Aga kui tuleb Indrek Saar pehme intelligendina ja räägib midagi, siis selle mõju on hoopis teine.
Nüüd on riigikogus arutamisel täiendavad seadusemuudatused, mis täpsustavad veelgi rohkem neid kohustusi opositsiooni õiguste tagamiseks. Aga tegelikult on see sundimine demokraatiale, mis iseenesest on absurdne.
Andres Herkel: Demokraatiale saab sundida ainult demokraatlike vahenditega. Aga seadusemuudatus, mis näeb ette prokuröri õigust raha tagasi nõuda, tuleneb sellestsamast Solovjovi juhtumist. Muide, meile lubati Kohtla-Järvel, et Solovjovi vastu läheb hagi kuu aja jooksul teele.
Aga kõik need probleemi tõstatamised võimaldavadki nendest asjadest ikka ja jälle rääkida. Ega see, et me siin nüüd kohapeal käisime, ühe korraga midagi muuda, aga see on üks samm sellise mentaliteedi muutmiseks. Ma loodan, et Narvas on nüüd mõtlemisainet, et see jonnimine ära lõpetada.
Anneli Ott, kas Keskerakonna sees on siis mitu Keskerakonda oma erisuguste tavade ja arusaamistega?
Anneli Ott: Keskerakond teeb väga tõsist tööd selle nimel, et erakond oleks võimalikult ühtne. Me kõik teame, et erakonna juhi vahetus ei toimunud väga kauges minevikus ja see töö on hästi vilja kandnud.
Kas on siis Keskerakonna sees erisugused Keskerakonnad või mitte?
Anneli Ott: Ei ole. On üks erakond. Küsimus on selles, kuidas mõned erakonna liikmed näevad mõningaid teemasid, ja siin on kõikides erakondades erisuguseid arvamusi.
Kas te siis tundsite, et teil on Narva volikogu esimehe Aleksandr Jefimoviga üks tee käia?
Anneli Ott: Esiteks ma ei tunne seda meesterahvast, aga meil on omavalitsustes kõigil üks tee käia, et Eestis oleks elu parem ja Tallinnast kaugemal olevad omavalitsused jääksid ellu. Selle nimel teeme kõik tööd, küsimus on, kuidas need olukorrad on tehniliselt lahendatud. Meil Võrus (Anneli Ott on Võru volikogu liige − toim.) ei teki kunagi vaidlust, kas revisjonikomisjoni esimehe koht on opositsioonil, ja kõik opositsiooni liikmed on komisjonides. See lihtsalt on nii.
Jaanus Marrandi: Kõrvalt vaadates tundub mulle, et isegi Narva linnas on mitu [Kesk]erakonda, mis mahuvad ühe erakonna katuse alla.
Nii Narvas kui ka Kohtla-Järvel on olukord, kus üle poole volikogu liikmetest on sõltuvad linnavalitsusest. Kas teie arvates tuleks siin olukorra muutmiseks seada mingeid piiranguid?
Andres Herkel: Probleemid sellega pole suured ainult siin, vaid ka Tallinnas. [Narva linnavolikogu opositsiooni liige] Katri Raik viitas, et valdav osa koalitsiooni liikmeid saab lisatasu ka munitsipaalettevõtete nõukogusse kuulumise eest ja opositsiooni esindajaid sinna ei kaasata. Kavandatav seaduseparandus pakub välja, et hallatavate asutuste juhid, omavalitsuste hallatavate sihtasutuste nõukogude ja juhatuste liikmed ei saaks kuuluda revisjonikomisjoni ega saaks olla ka volikogu esimehe ja aseesimehe positsioonis. See, et volikogus on palju inimesi, kes täitevvõimust otseselt sõltuvad, on suur probleem. Ma loodan, et haldusreformi tagajärjel, kui omavalitsused on suuremad, selle probleemi osakaal mõnevõrra väheneb. Aga kindlasti ei kao ära.
Kohtla-Järve volikogus saavad üle poole volikogu liikmetest linnaga seotud asutustest palka ja neil pole mingit võimalustki täitevvõimu eelnõude vastu hääletada, kui nad tahavad töökohta säilitada. Mõned on öelnud, et nad pole ühe või teise otsusega nõus, kuid ikka hääletavad poolt, sest “saage must aru…”. Tundub, et see ongi teadlik lähenemine valimisnimekirjade koostamisel.
Andres Herkel: See on küsimus kõikidele vabadele inimestele, kes kohalikel valimistel kaasa ei löö ja pole valmis panustama oma vaba energiat volikogu töösse.
Anneli Ott: Neid probleeme ei peaks võtma Keskerakonna-põhiselt, on teisi näiteid ka. Peaks tegelema probleemiga üldiselt. Minule oli siin üllatus, et on olemas volikogu liikme tasu. Keskerakond on Võrus võimul olnud teist valimisperioodi ja seal pole üldse mingit volikogu liikme tasu. See on vabatahtlik töö.
Kas teile jäi mulje, et siin suhtutakse volikogudes opositsiooni kui vaenlasesse, mitte kui diskussioonipartnerisse?
Jaanus Marrandi: Püüdsin selgeks teha, et poliitikat ei saa teha vihaga, et see on teie elanike ja omavalitsuse arengu huvides, et on olemas koalitsioon ja opositsioon, kelle vahel tekib diskussioon.
Kas te tundsite, et Jõhvis on poliitilise kultuuriga kuidagi teisiti kui Narvas ja Kohtla-Järvel?
Andres Herkel: Jah. Jõhvi paistab olema selles faasis, kus on väga äge poliitiline võitlus, mis käib ka valla allasutuste juhtide kohtade eest, ning koalitsiooni muutudes võivad mõned inimesed liiga kergelt saada oma ametist priiks. Aga Kohtla-Järvel on võimul pikaajaline raudbetoon, mida naljalt keegi ei uurista. Narvas tundus, et võimumehhanismi sees on täiesti erisugused voolused.
Teil oli Kohtla-Järvel juttu ka Solovjovi juhtumist. See oli tegelikult olukord, kus pikkade aastate jooksul toimus linna kõige kõrgemal tasemel süsteemne korruptsioon. See miljon tekitatud kahju on kõigest kohtus ära tõestatud vili. Kas te tajusite samade inimeste ringis olles, et nendeni on jõudnud arusaam, et midagi on ikkagi tehtud valesti, või pigem oli suhtumine, et kahju, et vahele jäime?
Jaanus Marrandi: Kui me seda juhtumit arutasime, siis põhiteema oli väide, et mingi ristmik nimetati ümber ja sellepärast jäi Solovjov kohtus süüdi, et remonditi justkui tänavat, mida registris polnud. See kõlas minule kummaliselt, sest kui see nii oli, siis oleks seda kohtus ju nii lihtne ära tõestada.
Andres Herkel: Eks nad selle kohtuotsuse valguses on silmitsi paratamatusega ja sellest Kohtla-Järve näitest tulenevalt oleme muutmas seadust, et tekitatud kahju oleks võimalik sisse nõuda. Aga eks see küsimus jäi meil ka üles, et praegune linnapea Ljudmila Jantšenko oli nende asjade toimumise ajal abilinnapea rahanduse alal. Ja see ei ole väga veenev, et ta üldse ei saanud aru sellest, mis toimub.
Nii Jõhvi, Kohtla-Järve kui ka Narva omavalitsustes on oma korruptsioonijuhtumid olnud. Kas teile püüti seal selgeks teha, et kapo ja prokuratuur teevad neile liiga?
Püstitasin ise selle küsimuse, aga volikogu liikmed jäid selles osas väga korrektseks. Ehkki Jõhvi juhtum (volikogu esimeest Niina Neglasoni kahtlustatakse altkäemaksu võtmises ja toimingupiirangu rikkumises) on veel lõpuni uurimata, tundub, et see on inimestele väga palju haiget teinud, ja pean tunnistama, et ega mina ka sellest lõpuni aru saa. Solovjovi juhtum on selge nagu peo peal, aga selles Jõhvi asjas tuleb oodata, kuni õiguskaitseorganid oma tööd teevad.
Ja teate, mida räägivad eri omavalitsuste esindajad? Muidugi toetavad kõik võitlust korruptsiooniga, aga linnade-valdade esindajad ütlevad: me ei julge enam tegutseda, sest mine tea, millest kinni hakatakse. Mis omakorda hakkab lõpuks pärssima omavalitsuse arengut.
Andres Herkel: Jah, seda on meilegi väidetud.
Jaanus Marrandi: See on väga keeruline küsimus. Küsimus on ka menetluse pikkuses. Kui mingi protsess käib seitse-kaheksa aastat ja inimene on poole sellest ajast kahtluse all, siis on ta avalikkuse jaoks ammu süüdi. Ja kui pärast kuivab algul suure aplombiga alustatud asi kokku, siis tekib küll küsimusi.
Anneli Ott: Inimest ei tohi enne kohtuotsust süüdi mõista.
Siia tahtsingi jõuda. Jõhvi volikogu esimees Niina Neglason sai kahtlustuse ja jäi päevapealt ilma oma tööst, mida ta tegi riigi tellimusel töötukassa heaks. Ehk siis inimene on riigiasutuse poolt juba süüdi mõistetud. Kuidas sellesse suhtuda?
Andres Herkel: Süütuse presumptsioon Eesti Vabariigis kindlasti kehtib, küsimus on selles, kas ta ka psühholoogiliselt ja tunnetuslikult kehtib. Neglasoni puhul saan aru, et toimingupiirangu rikkumine toimus, aga mis oli see suur korruptiivne tegu, sellest on mul väga raske aru saada. Kuid mina ei valda ka kogu infot.