Vladislav Koržets (vasakul): “Kui inimene suudab päevas kümmegi minutit olla looduses ja seal mitte mõelda oma muredele, vaid lihtsalt olla seal, kuidagi seda olemist kogeda, on temaga hästi.” 

Kuna pühapäeval, 3. detsembril kell 17 saab Jõhvi kontserdimaja kammersaalis osa kolme legendaarse mehe, sõnalise Vladislav Koržetsi, vokaalse ja kitarrilise Riho Sibula ning kitarrilise Aina Agana haruldasest kontserdist “Laulud või nii”, võttis Põhjarannik neist esimesega ühendust, et pärida, millega on tegu.

Avalikkus teab teid vahest enim sellise vahva kalavuntsina, kellega seondus ka viimase kümne aasta jooksul loodusest kõnelev telesaade “Osoon”, aga nüüd astute üles hoopis kontserdil. Palju teil säänseid esinemisi püünel ette tuleb?

Mitte liiga tihti. Olen käinud küll raamatukogudes ja klubides, aga mingi aeg ka suurematel lavadel − koos Riho Sibula ja teistega. Aga, jah, see pole mu põhitegevus. Kontserdil “Laulud või nii” kõlavad küll laulud, mis on minu sõnadele, aga mul on ka luuletekste, millest pole veel laulu tehtud. Ja võib-olla ei tehtagi, sest mitte iga luuletekst pole sobilik laulu loomiseks. Ma ka kõnelen seal. Räägin maailmast, elust ja asjust − nii nagu mina neid näen.

Haaran sõnasabast ning küsin, mis on teile praegu olulisemad ja põletavamad teemad.

Ma ei tegele eriti päevapoliitiliste või põletavate teemadega. Need asjad, millest kõnelen ja mõtlen, on tiba teises mõõtkavas, kus on ka elu ja surm, inimeseks olemise küsimus − mis, kus ja milleks me oleme.

Saan aru, et autorile võib küsimus, kes tema tekste esitab, olla ülioluline. Sellest võib lausa sõnum sõltuda. 

Mõni luuletus pole üldse etteloetav, deklameeritav − mõnda luuletust tulebki lugeda paberilt, pikalt ja kaua. Aga ürgsem ja ses suhtes minule olulisem on see, kui ka hääl loeb luuletust, sest siis sünnib sõnamaagia teisel kujul. Sõna on olnud maagiline instrument läbi aastatuhandete, kümnete või sadade tuhandete aastate. Ma hindan seda ja nii jõuab palju tekste inimeseni paremini.

Kas ja kui palju on siis esitaja teksti kaasautor? Jutt käib ju ka interpreteerimisest.

Jaa, siis tuleb mängu juba tema nägemis- ja tundenurk. Kui Riho teeb viisi ja meloodia, siis näeb, kuidas sõna on hakanud temas elama. Me oleme Rihoga välja andnud ka albumi “Kahemehesaag”, mille põhiosa moodustavad Riho laulud minu tekstidele, ja plaadi pealkiri sellest räägibki.

Millal ja kuidas te Riho Sibulaga tuttavaks saite? 

Sellest on juba palju aastaid. See oli 1980. aastate alguses ning meid viis kokku ja ühendas luule. Selgus, et meie lemmikautorid on samad, me teame peast samu luuletusi. Esimestena meenuvad Heiti Talvik ja Artur Alliksaar, sest neid oli meil meetrite kaupa peas vastastikku lugeda, ning siis veel paljud teised.

Mis läheb teile eriti korda Riho loomingu sellest osast, mis pole teie tekstidele?

Rihol on palju väga häid laule ja ka mittelaule. Klassika on ju “Kuulaps” (VSP Projekt, 1986 − toim.), mis siiani, kui ma seda kuulan, mind puudutab. Ka rokilood, mille nad Ultima Thulega tegid, on väga jõulised − Ott Arderi, Peep Ilmeti ja teiste sõnadele. Või uuemad lood Jüri Leesmenti tekstidele. Need on vägevad asjad, tõeliselt head lood!

Teie tekstile valminud laulust “Aed” olen kuulnud räägitavat suisa religioosse austusega. Näiteks Tõnis Mägi ütles mulle tema kohta: “”Aed” on üks selline, mille olen enda omaks laulnud ning millest leiad taas ja taas midagi uut. Asi pole enam selles, millest jutt käib, sest olen seda nii palju puurinud, aga − kuidas sellesse suhtuda. Seda laulu on võimalik laulda väga kurvalt, irooniliselt, üleolevalt või neid variante omavahel segades.”

Minugi meelest on see üks vägev laul ning mul on hea meel, kui see on puudutanud inimestes midagi olulist, kui nad on seda laulu kuulates või esitades kuulnud uusi ja olulisi tundeid. Tegin “Aeda” päris pikalt, ikka püüdsin teksti täiustada, paremaks muuta − kindlasti ei tulnud ta pauguga. Ja Riho tahtis sellele laulu teha. Esimeses versioonis laulis ta seda ise, siis arutasime ja pakkusime seda Tõnisele − et tema oma häälega suudab võib-olla rohkem dramaturgilist liini välja tuua. Aga nüüd, uuesti kuulates, on väga põnev ja hoopis teistmoodi kõlav olnud ka Riho enese esitatud versioon. Mis tuleb ka kontserdil esitusele!

Millest “Aed” teie enda meelest räägib? 

Sellele võibki palju erisuguseid tõlgendusi anda, aga üks neist on kindlasti hoolitsus, hoolimine loodusest, kõigest ümbritsevast. See kannab sedasorti maailmavalu.

Ida-Virumaal peaks “Aeda” seega tihedamini laulma − on ju meie maakonnas enim loodust retsitud. 

On! Olen täiesti nõus. Aherainemäed ja kaevandused. Arusaadav, et seda on valus vaadata ja sellest on ka valus mõelda. Virumaaga olen vähem kokku puutunud. Muidugi olen käinud mõnedel järvedel ja samuti Narva jõel ning veehoidlal kalastanud. Side pole olnud piisav, aga seda enam on minul, Rihol ja Ainil tunne, et sidet peaks inimsuhtlemise tasandil tihendama. Püüame ilu, esteetikat ja ka olemise eetilist tasandit puudutada. Ka religioosset tasandit, sest ühes heas luules, laulus on sees ka selle elemendid. See võib olla seotud nii loodusega või otsejoones jumalaga. Kas inimene tunneb ennast olevat kõiksuse osana või on ta üksi, silmitsi kõige muuga, ja õnnetu sinna juurde. Aga see on ka põhjus, miks neist asjust tuleb rääkida.

Kuidas te ise oma religioossust määratlete? 

Paberite järgi olen luterlane ja Nõmme Rahu koguduse liige, aga kiriklikel teenistustel käin harva. Küll pole võõrad mulle palve ja mõtlus, mida kasutan iga päev. Üritan seda n-ö varakristlikku otsesidet kogeda. Ilma vahendajateta, mis on tänapäevale omane. Teine asi on loodus. Kui inimene suudab päevas kümmegi minutit olla looduses ja seal mitte mõelda oma muredele, vaid lihtsalt olla seal, kuidagi seda olemist kogeda, on temaga hästi.

Kui mõelda Riho loomingule, tulevad esmalt pähe epiteedid “ilus” ja “valus”. 

Viimase aja Riho on olnud, tõesti, pigem kurvapoolne, ilusa ja valusa muusika tegija; temas on oma nukrus. Aga Rihol on ka teistsugune, rokilikum pale, mis tuleb kontserdil samuti esile.

Kui palju teie enda tekstides irooniat on? 

Kohati on. Ka minu luule võib jagada krutskiluuleks, vemmalvärsiliseks, mis tõstab tuju ja paneb naerma, ning ka selliseks, kus mõtlen või kogen midagi igavikulisemat, mis puudutab hoopis varjatud keeli.