Äsjased valimised kinnitasid, et Ida-Virumaal on poliitilised jõujooned suuremas osas kivistunud ja pole näha, et need lähiajal muutuda  võiksid.

Yana Toomi Ida-Virumaale kandideerima toomine oli Keskerakonna poolt tugev taktikaline käik. Peljates, et senistest superstaaridest, nagu Mihhail Stalnuhhinist, Valeri Korbist või Eldar Efendijevist, on valijad juba mõnevõrra tüdinud ja nende häältetõmbevõime nõrgenenud, tuligi Toom värske tegijana ega petnud lootusi. Pigem isegi ületas neid. Meeldib see kellelegi või mitte, aga 11 573 häält on kadestamisväärne tulemus. Sellele saavutusele lisab kaalu, et  kogu riigis suutsid enamat vaid kahe kõige suurema erakonna esimehed.

Ent kui Toomi isiklik supertulemus kõrvale jätta, siis erakondlikus konkurentsis maakonnas erilisi muudatusi ei toimunud. Nii nagu neli aastat tagasi, sai Keskerakond ka nüüd veidi üle 20 000 hääle ja neli mandaati. Teised maadlesid ühe mandaadi väljavõlumisega. Sotsid said sellega suuremate raskusteta hakkama, kuid mingit läbimurret oma populaarsuse kasvatamiseks maakonna ei toimunud. Küllap selleski sai üheks takistuseks Yana Toom, kes kärpis Jevgeni Ossinovski tiibu.

Reformierakond sai suure vaevaga ühe koha kätte, IRL jäi seekord ilma. Mitte seetõttu, et oleks midagi põhimõtteliselt valesti tehtud. Eelkõige kaotas IRL hääli uutele tulijatele Vabaerakonnale ja EKRE-le, keda neli aastat tagasi mängus polnud.

Ent keerukal eksamil, kuidas saada vähegi arvestataval hulgal hääli Ida-Viru venekeelsetelt valijatelt, põrusid taas kõik peale Keskerakonna.