Kaks meistrit, kolm sepavasarat ja raud annab alla. Paremal Narva muuseumi barokksepise festivali korraldaja Ivar Feldmann, vasakul Ukraina sepp Andrei Balabuh Lvivist. 

Narva linnuse põhjaõuel tassiti möödunud reedel ja laupäeval sütt suurte kottidega. Hakati grillima? 

Ei hakatud. Peeti hoopis barokksepise festivali, juba üheksandat korda. Ja ikka Tartumaa sepa Ivar Feldmanni eestvedamisel. Tema on seda ametit pidanud ligi 30 aastat.

Kui vanasti oli sepp lahutamatu osa põllumajandusest, siis kes ta tänapäeval on? Sõumees, kes käib suvel mööda üritusi ja õpetab laste rõõmuks naelu tegema? 

Eks neid sõumehi ole ka, aga mis puutub tänapäeval sepa ametisse, siis ta tegeleb rohkem arhitektuuri kui põllumajandusega.

Arhitektuuriga?

Jah, ta teeb hoonetes vajaminevaid metallasju.

Sepisaedasid ja -väravaid?

Sepisaedasid ja -väravaid, aga ka valgusteid ja kardinapuid. Samuti tulega seonduvaid asju: kaminavõresid, tulesegamisriistasid, kaminauksi. See loetelu on tegelikult päris pikk.

Nii et sepatööd on kolinud rohkem õuest tuppa? 

Jah, sisekujundusse, tarbekunsti. Põllumajandusega on side väga väike. Mõni hobusekasvataja tellib mõnikord spetsiaalseid hobuseraudu ja mõnikord aitad külas naabrit, kes on traktoriga hädas.

Narva muuseumi seppade festivalil on alati selle ameti esindajaid ka välismaalt, küll Soomest, küll Venemaalt, küll Gruusiast, küll Ukrainast. Kas nende käekiri on teistsugune? Või on sepa töövõtted sedavõrd traditsioonilised, et vahet pole, kas selle küünlajala on sepistanud Eesti või Gruusia sepp?

Töövõtted on jah ühesugused, need on ajalooliselt välja kujunenud ega muutu. Mis aga võib sepa tööd muuta, on klientuur. Sa kas hakkad tegema seda, mis toob raha kergemini sisse − hakkad kliendi soovil tegema kitši −, või panustad siiski meisterlikkuse arendamisse ning viid oma oskused kõrgele tasemele.

Seda küll, aga kas sepatöödes siis rahvuslikku omapära tõesti pole?

Ukraina ja Venemaa kunstsepis on küll samalaadsed. Ukrainas on väga palju seppasid, Venemaal samuti. Gruusias on meie mõistes seppasid aga väga vähe, seal on enamik noasepad − terariistasepad.

Kuidas teist sepp sai? See pole just väga levinud amet.

Mulle meeldis lapsepõlves see, mis ma kolhoosi sepikojas nägin. Kaugõppekeskkoolis õppides läksin ka ise kolhoosi sepaks tööle. Ka sõjaväes olin üle poole aasta sepp. Pärast läksin tööle Eesti Restauraatorisse, siis Eesti rahva muuseumisse, siis põllumajandusmuuseumisse, kus ma töötasin üle 15 aasta. Pärast olin sama kaua Tartu kõrgemas kunstikoolis sepise õpetaja. Nüüd on mul Vastseliinas sepikoda, kus on tänapäevased ruumid ja tänapäevane tehnoloogia − paremaid tingimusi ei oska tahtagi −, ning suvel pean Narva linnuse põhjaõuel sepikoda.

Nii et ka vana ja väärikas sepatöö on ajakohastatud? Et teete vanaaegseid asju tänapäevaste riistadega − nagu vanamuusikat, aga uute pillidega? 

Sepise protsess on aeglane, ma püüan seda arendada ja kiirendada, nii palju kui võimalik, nii et visuaalne pool ei kannataks.

Põhjaõuele kogunenud seppade seltskond on väga maskuliinne. Kas te olete üldse mõnda naisseppa kohanud?

Neid on vähe, aga mul on olnud Inglismaalt üks naine õpilaseks. Ta oli väga tubli, parem kui mõned viletsamad mehed. Aga sepaamet on pingeline, seda stressi, aga ka raskuste tõstmist pole naistele vaja.

Kus see stress seal on? Kõrvaltvaatajale jääb küll mulje kui ühest väga füüsilisest, kuid samas kui ühest pingevabamast tööst üldse. Nii kaua kui raud ääsitules, on aega jutustada ja õlutki juua. Ma just jälgisin nende tööd.

[Muigab.] Kui sepp teeb detaile, ta vilistab, kui hakkab kokku panema, siis ropendab. Te nägite ainult esimest faasi. Pealegi on festivalil palju vähem pinget. Kui täidad kliendi tellimust, on töö palju pingelisem, sest eksimine on kallis lõbu.

Kuidas sepatöös vigade parandamine üldse käib? Võtad ketaslõikuri kätte ja muudad kogu töö taas algjuppideks või tulebki see minema visata?

Juhtub nii seda kui teist: lõikad lahti või viskad minema ja hakkad otsast peale. Aga üldiselt käib ka vigade parandamine koos ropendamisega. [Naerab.]

Sepisväravad, lambid, kardinapuud − need asjad, mis te ennist nimetasite, pole tavainimesele ilmselt taskukohased.

Kes on tavainimene?

Pakun, et neil inimestel, kelle palganumbriks on kaks miinimumpalka, pole teie juurde asja.

See pole tavainimene, see on madalapalgaline. Aga ma olen teinud ka madalapalgalistele igasuguseid töid. Sepp pole rikka inimese soovide rahuldaja, kõikidesse inimestesse tuleb suhtuda austusega ja neid vajaduse korral abistada. Vanasti oli sepp küla keskne, märgiline kuju koos papi ja möldriga. Tänapäeval see kahjuks enam nii ei ole. Nõukogude aeg vajutas oma pitseri peale, kaotades seppade järjepidevuse. Selle taastamiseks kulub mitu põlvkonda. Vanasti oli ju nii, et kui sepal oli kaks poega, sai ühest kindlasti sepp.

Samas kolhoosides ju olid sepad, isegi ütlesite, et teie huvi selle ameti vastu sai alguse kolhoosi sepikojas.

Jah, aga mismoodi need sepad tööd tegid? Siis oli ju plaanimajandus ja kui iga osakonna peale oli planeeritud kaks seppa, siis oligi kaks seppa. Tänapäeval teeks kogu kolhoosi peale üks sepp selle töö ära.

Kas sepa ametit on tänapäeval võimalik ka koolis õppida või saabki neid oskusi omandada vaid meistri juures sellina? 

Tegelikult peaksidki need asjad niimoodi käima, et tuled näiteks siiasamasse festivalile, otsid meistri üles, lepid kokku ning hakkad tema juures tööle. Aga koolis saab ka õppida: Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolis ja ka kunstiakadeemias metallierialal, aga seal ei panda rõhku käsitööoskustele. Ma võtaks hommepäev endale ühe inimese tööle, isegi kaks.

Õpipoisiks?

Mul oleks vaja sellist, keda ei pea jälle õpetama, kes juba oskaks. Ma olen nii palju õpetanud, et see hakkab väsitama. Tahaks tööd teha, mitte kogu aeg õpetada.

Kuhu need väljaõppinud sepad siis kaovad? Ehitajate kombel Soome?

Ma ei usu, et Soome sepal on tööd rohkem kui mul ja parem elu. Me ju suhtleme omavahel ning ma olen Soome seppasid kuulates saanud aru, et mul on kõik hästi − nii töö mahu poolest kui finantsiliselt. Ei ole nii, et Eesti sepad peavad neile alt üles vaatama, et seal on kõik vahva ja tore. Meil on kõik võimalused selleks olemas, et ennast harida ja maailmas kogemuste saamiseks ringi vaadata. Tee tööd, õpi, käi ringi ja oledki maailmatasemel.

Isegi eesti eepos räägib just Soome ja mitte Eesti sepast.

Järgmine eepos räägib juba Eesti sepast.

Sepal peab ilmselt olema ka kunstiannet. Tuleb klient, kes tahab endale lehekestega aiaväravat. Kust see sepp need lehekesed võtab, ikka ise joonistab?

Sa pead oskama joonistada ja sa pead oskama oma tööd kliendile selgitada, et pärast poleks sepa ja kliendi vahel kahtepidi arvamist. Sa pead olema tugev ka kompositsioonis, sul peab olema hea proportsioonitaju.

Aga kui klient tuleb oma valmis joonistatud lehekestega? Et ta tahab selliseid ja ainult selliseid?  

See peab olema ikka sepp, kes joonistab, sest tema teab, kuidas raud käitub. Eluvõõras inimene võib need küll valmis joonistada ja sepp võib need ka ära teha, kuid tulemus ei pruugi olla sepisele iseloomulik, tulemus võib olla ebarentaabel. Sepp peab lõppude lõpuks tegema ilusa asja, mitte käki.

Kahel eelmisel festivalil sepistasid kohale tulnud mehed linnusele ja kunstigaleriile rattahoidjaid. Missuguseid ilusaid asju te tänavu teete?

Linnuse põhjaõue tarvis tooli- ja lauajalgu. Teemad on jah selle üheksa aasta jooksul, mil siin on festivali peetud, erisugused olnud.

Sepad on tulnud kohale nii Soomest, Ukrainast kui Venemaalt, aga rahvast teie ümber uudistamas peaaegu pole − ei lähemalt, ei kaugelt. Asjatate siin rohkem omaette.

Linnus on sellise ürituse jaoks iseenesest ideaalne koht ning muuseumi poolt on meil abi ja tugi olemas, ainuke probleem on, et festival toimub n-ö muuseumi nurga taga, kus rahvast palju ei käi. Kohalikku elanikkonda ei paista asi huvitavat. See festival vääriks jah palju suuremat tähelepanu, aga meil iseenesest on huvitav kokku saada, suhelda ja kogemusi vahetada. Ning muuseum saab endale jälle väärt sepised.