Ida-Virumaal ei ole vajadust üle korrata, et kaevandus on töökoht, kus on suuremad riskid. Sellele vaatamata on lähiajaloos olnud mitmeid aastaid, kus on läinud korda raskemaid tööõnnetusi ära hoida.

Ent samas on olnud ka täiesti musti perioode, kus üks ränk õnnetus, kus on ka inimesed hukkunud, on halastamatult järgnenud teisele.

On see lihtsalt juhuste ja asjaolude kokkulangevus või mingi seaduspärasus, millel on oma sügavamad põhjused, mis pealispinnale ei paista? Loomulikult on enamiku sääraste õnnetuste otsene põhjus ohutustehnika nõuete eiramine. Ent oluline on ka aru saada, miks selliseid riske võetakse ja kuidas järgmisi võimalikke õnnetusi ära hoida.

Eesti Energia on suutnud viimastel aastatel oluliselt tõsta töö efektiivsust. Ka kaevandustes toob sama koguse põlevkivi maa seest välja mitu korda väiksem arv mehi kui palju aastaid tagasi. Töö on muutunud intensiivsemaks ja viljakamaks, abiks võimsamad masinad. Ägedama töötempo ja toimunud õnnetuste vahel on loogiline seos, kuigi iga konkreetse juhtumi puhul on faktipõhiselt neid keeruline otseselt välja tuua.

Vaatamata sellele, et uued masinad ja seadmed peaksid vanadest olema märksa ohutumad, on paaril-kolmel viimasel aastal ikkagi juhtunud põlevkivikaevandustes nii palju raskeid õnnetusi, et see paneb küsima, kas senises töökorralduses ei tuleks mahvi mõnevõrra vähemaks võtta. Hukkunud ja sandistatud töötajad on liiga kallis hind üha suurematesse kõrgustesse kerkiva tööviljakuse eest.