Eesti Energia ja Viru Keemia Grupp on aastaid omavahel madistanud nagu Pearu ja Andres.

On esinenud rahulikumaid perioode, mil sõjakirves justkui maha maetakse ja sõnades üheskoos põlevkivitööstuse huvide eest väljas ollakse, nagu näiteks keskkonnatasude muutmise eest võitlemisel või kaevurite päeva tähistamisel. Ent samal ajal jätkub hästitasustatud advokaatide rõõmuks kohtusaalides oma õiguse tagaajamine aastaid kestvatel protsessidel.

Aeg-ajalt ei suuda aga vastastikune miilav vimm peidus püsida ja purskub silmapaistvalt esile. Nii on läinud ka viimastel kuudel, mil mõlema suurfirma tippjuhid Hando Sutter ja Ahti Asmann on avalikkuses pidanud teravat ning armutut sõnasõda. Inimestel, kes pole eriti üksikasjalikult kursis põlevkivi kasutamisega seotud õigusaktide nüanssidega, on küllaltki keeruline pihta saada, miks nad maadlevad. Lihtsustatult öeldes käib võitlus selle nimel, kes kui suure tüki seni kaevandamata põlevkivivarudest endale saab.

See on tegelikult mõlema ettevõtte jaoks eluliselt tähtis võitlus. Põlevkivil pole sisulist väärtust niikaua, kuni see lebab maa sees. Samas muutuvad kasutuks ka sadade miljonite eurode eest rajatud õlivabrikud ja elektrijaamad, kui puudub piisavas koguses põlevkivi. Põlevkivitööstuse investeeringud on pika tasuvusajaga. Kui ligipääsu piisavas mahus põlevkivile pole mitmeks aastakümneks tagatud, siis ei riski keegi ka uut raha mängu panna, et teha uusi vabrikuid või täiustada olemasolevaid. Lõppkokkuvõttes kaotavad tulu nii ettevõtted kui maksudena ka riik. Pidev kaklus kahjustab kogu tööstusharu mainet.

Seaduste kirjutajatel tuleb seada põlevkivitööstusele sellised paindlikud ja saalomonlikud reeglid, mis aitaksid Eesti peamist maavara kogu riigi huvides võimalikult hästi ära kasutada.