“Jordaania seikluse” eest on Eesti Energia aastaid saanud vastu päid ja jalgu. Ükskõik, milline probleem sellel riigiettevõttel ka ei tekiks, ilmub ikka välja parastajaid, kes teavad, et kõigi hädade põhjus on “Jordaaniasse ronimine”, kus lasti meeletult raha tuulde. Justkui oleksid selle sammu tegemata jätmisel nafta ja elektri hinnad vabaturul kõrgemad ja elu lihtsam.

Eesti Energia eelmise juhi Sandor Liive ajal nüüdseks juba kaheksa aastat tagasi ette võetud Jordaania investeering oli kindlasti riskantne samm, mis võis õnnestuda, aga ka äparduda. Eriti sellises suurte lainetega majandusharus nagu energeetika. Samuti ei tohiks põlu alla seada katseid eksportida Eestis peituvat põlevkivi kasutamise oskust. Kui põlevkiviusku õnnestub toimivate lahendustega pöörata teisigi riike, siis väärib see vaid tunnustust.

Küll aga peab selliste suurte ettevõtmiste tulemusteni jõudmisega varuma  kannatust, sest kokkulepete saavutamiseks kulub pahatihti märksa rohkem aega kui algul arvestatud ja selle aja jooksul jõuavad turudki mitu korda korralikku turbulentsi sattuda.

Eile edastas Eesti Energia, et on Jordaania projektis jõudnud olulise etapi lõppu, kus senine enamusosalus müüakse. Seda tuleks võtta õnnestumisena.

Et tegu on edulooga, saab Eesti avalikkusele üksipulgi selgitada aga alles siis, kui tehakse teatavaks konkreetsed summad. Eesti Energia praegune juht Hando Sutter kinnitab küll, et enamusosaluse müügiga saab Eesti riigiettevõte tagasi kõik Jordaania projekti arendamiseks tehtud ja tehtavad kulud, mis ulatuvad 31 miljoni euroni, ja enamgi veel. Ent õige tõehetk jõuab kätte alles siis, kui ta saab välja öelda täpse arvu, kui palju Jordaania projekt sisse tõi. Selleni ei tohiks nüüd enam palju aega kuluda.