“Hea, et saan käte asemel töötada häälega,” rõõmustab Svetlana Ivanova, kes on olnud 30 aastat kalatööstuses pakkija ning saanud sealt päranduseks haiged liigesed. Ka tekstide esitamine on pingutus, aga huvitav pingutus. “Kõige rohkem meeldib mulle salvestada lasteraamatuid − mul on õrn hääl. Aga proovin ka tõsist kirjandust.” 

MTÜ Voice on palganud üle 20 vähenenud töövõimega inimese, et salvestada Venemaa jaoks heliraamatuid. Ettevõtmise juht Sergei Heistonen kinnitab, et audioraamatute turg on piiri taga põhjatu.

Sergei Heistonen asutas MTÜ Voice eelmisel suvel, aga arenguhüpe tehti selle aasta jaanuaris, kui riikliku töökoha loomise toetusega palgati 21 töötajat. Peamiselt pakutakse tööd audiotekstide esitajatele, aga ka helioperaatoritele ja IT-spetsialistidele.

Lihtsam viis

Tehnoloogia arengu ja kiirenenud elutempo tagajärjel on inimesed hakanud vähem lugema, aga see ei tähenda, et see kunstiliik on kusagile kadunud, räägib Heistonen. Ta toob võrdluse, et kui kümme aastat tagasi müüdi Venemaal 100 trükitud raamatu kohta 10 heliraamatut, siis nüüd on vastupidi.

“Venemaal elavad paljud metropolides ja inimestel pole aega lugeda, aga neid tõmbab endiselt kirjanduse poole. Seetõttu ostetakse audioraamatuid. Hind on peaaegu sama, aga kui trükitud raamatut peab minema raamatupoodi ostma ning Moskvas ja Peterburis võib selleks kuluda tunde, siis palju lihtsam on lülitada sisse arvuti või telefon, tellida 5 euro eest uus raamat ja kuulata seda.”

Praegu on lepingud mitme Venemaa suure kirjastusega. Tellijateks on ka eraisikud, kes saavad valida oma loomingule meelepärase esitaja. Näiteks lõpetati just raamatu “Immigrantka” salvestamine. Selle autor on Ksenia Malkki, kes kolis majanduskriisi ajal perega Soome ja kirjeldab raamatus, kuidas ta seal end sisse seadis.

Plaanis on laieneda ka eesti- ja ingliskeelsete audioraamatute turule, aga kasvu kõige suuremaks piduriks on tööjõud.

“Me võime areneda ja luua veel töökohti, aga sobivaid inimesi on väga raske leida. Heast diktsioonist ei piisa, peab olema ka artist. Raamatud on ju erisugused − on lastejutte ja põnevikke − ning neid tuleb ka eri moodi lugeda. Paljud, kes tulevad töövestlusele, arvavad, et mis selles töös nii väga keerulist on, me ju oskame lugeda! Aga see pole sugugi nii lihtne.”

Enne tööle vormistamist püüab Heistonen seda inimestele selgeks teha. “Tahaks, et inimesed tuleksid meile teadlikult. Et ei juhtuks nii, et õpetame neid kaks kuud välja ja nad mõnda aega töötavad, ent mõistavad siis, et see töö pole ikkagi neile.”

Heistonen tunnistab, et töötajate leidmine on olnud palju raskem kui turu leidmine, ja seetõttu pöörduti abi saamiseks töötukassa poole.

“Samal ajal käivitati töövõimereformi ja kuna audiotekstide esitamine ei tähenda suurt füüsilist koormust, pakuti mulle, et võiksin võtta tööle piiratud töövõimega inimesi. Ütlesin, et kui nad teevad kvaliteetset tööd, siis miks mitte. Palusin leida sobivad kandidaadid, kellel on olnud näiteks esinemise või loomingulise töö kogemus. Aga ma ei andnud endale lõpuni aru, kui raske see saab olema. Kui hakkasime valima, jäi ühel casting‘ul sajast inimesest sõelale võib-olla 5,” meenutab ta.

Osaline tööaeg

Huvilisi oli palju ja osalt oli põhjuseks tavapärasest lühem tööaeg. Neile, kes ei saa või ei suuda kaheksa tundi päevas töötada, on MTÜ Voice väga sobiv tööandja. “Pole reaalne esitada 8 tundi järjest teksti kvaliteetse häälega. Reaalne on 4-5 tundi pausidega,” selgitab Heistonen.

Kui helioperaator tajub, et esitaja hääle kvaliteet langeb, tuleb võtta aeg maha. Juhtub sedagi, et töötaja tuleb hommikul halvas tujus, sest läks mehega riidu. Kurjana ei tohiks aga üldse mikrofoni juurde asja olla. “Meil on isegi töölepingus kirjas, et helioperaator võib katkestada töö, kui leiab, et inimese emotsionaalne seisund ei võimalda seda hästi teha. Pluss tervis − isegi vähese nohuga ei saa audioteksti esitada.”

Tulemusega võib rahule jääda, kui 300-leheküljelise raamatu esitamine õnnestub kolme päevaga. On töötajaid, kes seda suudavad, aga vähe.

Heistonen annab endale aru, et kogemuste lisandumisega jõutakse rohkem ja paremini − siis saab ka alampalgast rohkem maksta. Esialgu tuleb aga paljudel tööeluga uuesti harjuda.

“Paljud töövõimekaoga inimesed on jäänud kauaks koju istuma ja selle eluviisiga harjunud. Mitte kõik ei taha mugavustsoonist välja tulla. Mõni on kuu-kaks proovinud ja öelnud, et kodus oli toetuste peal lihtsam elada. Kõige raskem ongi muuta inimese mõtteviisi, et ta on suuteline midagi tegema. 80 protsenti, kes vestlusel käis, on kaotanud endasse usu. Nad on kaotanud usu ka sellesse, et on veel kellelegi vajalikud.”

Töövõimereform on Heistoneni arvates positiivne, olgugi et osa vähenenud töövõimega inimesi võitleb selle vastu. Teisele osale annab see aga võimaluse võimetekohast rakendust leida. “Näiteks meie helioperaator on 28aastane liikumispuudega mees, kellel ei õnnestunud varem tööle saada, aga praeguses ametis saab ta kõigega 5+ hakkama,” tõdeb tööandja.

Kõigil pole jaksu

Reformi teine pool ongi tööandjad ja nende valmisolek tervisekahjustusega inimesi palgata. “Osale töötajatele on kõrvale vaja tugiisikuid, aga häda on selles, et professionaalseid tugiisikuid on väga vähe. Tugiisikuks pole mõtet panna töötajat, kes hommikul tervitaks ja küsiks, kuidas tuju on. Ta peaks olema professionaal, et tema abi vajav inimene kohaneks töömaailmaga ja saaks hiljem iseseisvalt hakkama,” toob Heistonen välja ühe kitsaskoha.

Tervisekahjustusega inimeste palkamine paneb tööandjale suurema ajalise ja rahalise koormuse, lisab ta. “Ja kui heaoluriikides on sotsiaalne panustamine ettevõtjale auasi, siis meil on paljud tööandjad ametis ellujäämisega. Neil pole heategudeks jaksu.”

Kust Heistonen selle jaksu võtab?

Töökoha loomise toetus on suureks abiks. “See, et poole palgast maksab aasta jooksul riik, aitab vähendada riske.”

Aga kümmekond aastat sõubisnisega tegelnud mees ei looda ainult riigile. “Tegutsen ka muudes valdkondades ja meil on mingi rahaline baas, mille arvel suudame mittetulundusühingut üleval hoida,” ütleb ettevõtja, kes on ühtlasi häire- ja valvesignalisatsiooni paigaldusega tegeleva OÜ Stark juhatuse liige.

“Ilma selleta ja töötukassa igakülgse toeta oleks see rumal tegu. Aga praegu on kõik hästi. Raske, aga väga huvitav. Mul on üks usklik sõber, kes ütleb, et elus on tähtis ületada Kristuse vanus. Tõepoolest, pärast 33. eluaastat hakkasin tegema selliseid sotsiaalse suunitlusega projekte. Ja ma ei kahetse sekunditki, sest teen head asja. Kuulen oma töötajatelt siiraid tänusõnu selle eest, et ma neid mõistan, ja need tähendavad palju. Sellega ei saa mitte kõik tööandjad kiidelda.”

Heistoneni kogemus ütleb, et inimesed hindavad, kui neisse hästi suhtuda, ja teevad oma tööd vastutustundega. Juhi ülesanne on luua selleks mugav töökeskkond.

“Hea, et on selliseid tööandjaid, kes meiesuguseid tööle võtavad. Oleks neid ainult rohkem,” õhkab Svetlana Ivanova, kes on tänulik, et saab käte asemel töötada häälega. “Minul näiteks on probleemid liigestega, töötasin 30 aastat Viru Rannas pakkijana. Pool aastat olin töötukassas arvel ja rõõmustasin, kui mulle pakuti võimalust tulla siia tööpraktikale. Nüüd olen kuu aega olnud ametlikult tööl ja väga rahul.”