Kristi Markov: “Kui teeksin kriitilisi karikatuure ja harutaksin neil mõnda teemat, oleks teisiti. Aga oma portreteeritavate puhul kõnetab mind ilus, nad on kuidagi minuni jõudnud − näiteks oma muusika, mõtteavalduste või tegude kaudu. Ja see on mulle oluline, et inimene on rahul.” MATTI KÄMÄRÄ 

6. novembril avab Kristi Markov Jõhvi linnagaleriis oma šaržide ja joonistuste näituse “Suurendused”, mis on järjekorras tema teine ekspositsioon Jõhvi kontserdimaja palju näinud katuse all ja kus näeb rohkem kui 30 tööd.

Kristi Markovi eelmine ja samas esimene näitus 2016. aasta kevadel oli ühtlasi tema bakalaureusetöö Viljandi kultuurikolledžis, mille ta lõpetas kultuurikorralduse erialal.

Uued nipid ja oskused

Töö sisuks oligi omaenda šaržide näituse korraldamine, mis sai teoks esmalt Viljandis, siis Jõhvi kontserdimajas ja lõpuks Karksi-Nuias. Tookord olid eksponeeritud Viljandimaa ajalehe Sakala persoonilugude jaoks joonistatud pildid − kokku veerandsada tööd.

KRISTI MARKOV: Kui keegi käis eelmisel näitusel ja tuleb nüüd uut vaatama, on vahe tuntav: trenni on ju kaks aastat ja kakssada pilti rohkem tehtud.

Kristi sõnul tulid Viljandis inimesed näitusele, sest nad tundsid portreteerituid, Jõhvis tulid nad kohale aga tema enda peale. Sakalas portreteeritakse inimesi, kes on kohalikud või vähemalt kohalike asjadega oluliselt seotud − keda kohapeal tuntakse.

“Minule oli näitus − ka Jõhvis − pingeline kogemus. Kui paned oma loomingut välja, võib see ühel hetkel tunduda mõttetu − võid endalt küsida: miks keegi üldse peaks tahtma seda vaadata? Vahel on tegu ka oma näituse kureerimisküsimusega. Osalen praegu Tartu ülikooli juures kunstide keskuses kriitikakursusel, kus käivad eri kunstivaldkondade tegijad kultuuriteemadel vestlemas. Sealtki koorus välja, et kunstnik ei tohiks ise oma näitust turundada, sest on sellega liiga seotud. Eksponeerimisel tuleks vahest kõrvaltpilk kasuks. Aga ma olen seni ikka ise teinud,” räägib Kristi.

Peagi avataval näitusel on samuti paar Sakala jaoks tehtud tööd, aga valdavalt on kujutatute näol tegu inimestega, kes esindavad Kristile olulisi väärtusi.

“Sellised inimesed ning muidu nunnud inimesed ja veel mõned, kes pole üldse kohalikud või tuttavad, aga kes on näiteks filmist või muusikast olulised. Kui keegi käis eelmisel näitusel ja tuleb nüüd uut vaatama, on vahe tuntav: trenni on ju kaks aastat ja kakssada pilti rohkem tehtud. Kui varem dikteeris stiili formaat ehk kokkulepe Sakalaga, mille järgi pidi portreteeritav äratuntav olema − portree, aga veidi multikalik −, siis uued pildid on sellised, kus olen katsetanud mitmesuguseid vahendeid ja tehnikaid ning karikatuursemaks läinud.”

Kristi peab seda loomingulisemaks lähenemiseks ja näitusel ta tutvustabki, mida on vahepeal juurde õppinud ning milliseid uusi lahendusi leidnud.

Delikaatne töö

Kristi kunsti juurde jõudmine polnud päris tavapärane. “Pärast keskkooli käisin Tartu kunstikooli ust kraapimas. Aga kuna ma pole lastekunstikoolis käinud, tundusid mulle “kompositsioon” ja teised uued sõnad nii hirmutavad, et tegin ühe eksami ära ning… panin jooksu. Tundus, et ma ei saa sellega hakkama.” Ilmselt on siiski nõnda, et kui puuhalus on Buratino, voolitakse ta sealt välja.

“Olen proovinud ka lilli või maastikku joonistada, aga see pole see. Inimeste pilte joonistades ma tutvun nendega, sest inimesed on hirmus olulised. Kui otsisin eelmise näituse korraldamiseks materjali, lugesin šaržide ja šaržiloojate kohta ning ühtegi naist ei jäänud silma, kes sellega tegeleks. Instagramis jälgin paljusid, kes joonistavad inimestest karikatuure. Kasutan seda sõna, sest olen proovinud ka stiili “klassikaline Hugo Hiibus” − ja tuleb välja.

Imre Poom on “ekstremist”, kellele kõik tõkked on väljakutse, mis tuleb ületada. Mehele kuulub firma Adrenaator ning ta veab ekstreemsõiduhuvilisi vanade GAZidega mööda karjääre ja tuhamägesid.
KRISTI MARKOV 

Aga kõik lahedad pildid, mida olen näinud − kus pole hästi õrn, hariliku pliiatsiga joonistatud originaalilähedane pilt, vaid veidi karikeeritud −, on meeste tehtud. Siis hakkasin mõtlema, et asi võib olla empaatias ja tundlikkuses. Mina ka ei taha, kui näen, et inimesel on hullult suur nina või kuskil auk vales kohas, mille pärast on see inimene võib-olla põdenud, seda pildil talle nina alla hõõruda. Madistan sellega ja uued pildid, mis on sündinud, millega olen rahul, mis on siiski šaržilaadsed, näitavad, et olen saanud sellest mööda − olen need detailid üles tähendanud, aga need pole number üks tunnusjoon portreel, et mitte haavata,” räägib Kristi.

Inimene kui saladus 

Kas portretistidel on keskmisest suurem psühholoogiahuvi? Naine naerab, et kõigil, kes on omadega sassis, on see huvi. “Kõik inimesed on omadega sassis. Natuke. Kujutatuga tekib side ja loodan, et see ei paista haiglane. Mind tõesti inimesed huvitavad − mida nad mõtlevad, küsimused “miks? miks? miks?” −, isegi kui nende põhimõtted on minu seisukohast valed.

Kui tean neid vastuseid miksidele või arvan neid teadvat, tean, kuidas ennast teiste inimestega suhtlemisel juhtida. Sildi panekust, positiivseks või negatiivseks tembeldamisest on minule vähe − sellest ei tuleks töö-, vaid vaenamisriist. Aga 30-40 inimest, kes on näitusel eksponeeritud, on kõik üdini positiivsed näited, kes on kuidagi oluliseks saanud.”

Kristi ei välista, et näituse avamisel on ka portreteeritavaid − et saab võrrelda. “Kui näitusel on näiteks mõne muusiku pilt, võib olla põhjuseks see, et kuulan tema albumit praegu pidevalt ja ta on seetõttu minu inforuumis. Näiteks kitarrist Erki Pärnoja, kelle pooliku pildi kord Facebookis hashtag’idega “unfinished” ja “erkiparnoja” üles panin. Erki saatis sõnumi ja ütles, et väga äge pilt on.”

Kui oluline autorile on, et portreteeritav ka ise tulemusega rahul oleks? “Kui teeksin kriitilisi karikatuure ja harutaksin neil mõnda teemat, oleks teisiti. Aga oma portreteeritavate puhul kõnetab mind ilus, nad on kuidagi minuni jõudnud − näiteks oma muusika, mõtteavalduste või tegude kaudu. Ja see on mulle oluline, et inimene on rahul. Ma ei joonista teda ilusamaks, vaid proovin üles otsida seda, mida ta minule on tähendanud, ning teha nii, et oleks sarnane. See on tehniline väljakutse − pilti joonistada ja samal ajal teda sarnasena hoida,” räägib kunstnik.

Kristi on kujundanud kaks Myraka nime all kirjutava Üllar Priksi raamatut − “Mida mustikat” (Tiritamm, 2013) ja “Sööme sõnu” (Postimees Grupp, 2016) − ning teeb illustratsioone mudilaste ajakirjale Mesimumm. Samuti on naine joonistanud palju armsaid minikoomikseid. Praegu veab ta Voka noortekeskuses koomiksiringi. “See on super-super asi,” räägib Kristi, kui lahe on noortega koomiksimaailma sukelduda.