Eilne Jõhvi volikogu otsus loobuda ühinemisest kolme vallaga, kellega aasta otsa selleks läbi on räägitud, polnud ilmselt viimased kaks nädalat enam kellelegi üllatus. Üllatav oli, et see tuli nii viimasel hetkel, kuigi oligarh Ossipenko tuli Jõhvis võimule juba pool aastat tagasi.

Kui Jõhvi volikogu esimees Teet Enok püüabki jätta sellest plaanist muljet kui soovist “päästa Jõhvi suveräänsus”, siis võib-olla ta ise mõtlebki nii, aga tõenäoliselt on ikkagi viimased otsused tulnud samast kontorist, kust juhitakse firmat kurikuulsate tähtedega N&V.

Ilmselgelt on Jõhvi volikogu eilne otsus kantud kaalutlustest, mis peavad silmas aasta pärast toimuvaid valimisi. Kolmest vallast, mis Jõhviga pidid liituma, on praegusel võimuliidul vaevalt eriti suurt häältesaaki oodata. Sisuliselt on sama seltskond ju valitsenud 20 aastat Kohtla-Järvet ja tulemus on kõigile silmaga näha: verest tühjaks imetud linn hääbub aina kiiremini ja võimud pole kuigi palju teinud, et midagi muuta. Aur on kulunud oma võimu kindlustamisele.

Ka Jõhviga võib samamoodi minna. Juba ainuüksi teadmine, et ka siin on nüüd otsustav Ossipenko sõna, rikub linna mainet. Eriti nüüd, kui Kohtla-Järve ekslinnapea Solovjovi süüdimõistmine on lõplikult jõustunud ja kohtus kinnitust leidnud, et suurärimees oli nende korruptiivsete skeemide keskseid tegelasi, kuigi pääses kehva tervise tõttu kohtupingist. Seda, kuidas Kohtla-Järvel, nüüd aga osaliselt ka Jõhvis võimu- ja ärihuve omavahel põimitud on, võite samuti tänasest lehest lugeda.