Noori kulte ründavad hundid küll, vanadest hoiavad aga isegi karjakesi liikudes targu eemale. 

Metssigu on Eesti metsades rohkem kui kunagi varem; metssiga annab kõneainet rohkem kui kunagi varem.  

Need põllumehed, kelle kartuli- ja viljapõldudel metssead matti on käinud võtmas, vandusid sel päeval ilmselt tulist kurja, kui see elukas aasta loomaks kuulutati.

“Põllumehed peavad ikka ise ka oma vara kaitsma,” ei pane keskkonnaameti Viru regiooni jahinduse spetsialist ja ise ka jahimees Raivo Sass sigadele neid seatempe pahaks. “Pangu või elektrikarjus ümber põllu, sellest on abi küll.”

Jahimeestest on muidugi samuti abi, aga ei saa ju tahta, et nood pidevalt põlluservas passiksid.

“Eks see oleneb piirkonnast, aga kui põllu- ja jahimeestel on hea läbisaamine, saab kokku leppida küll: Iisaku kandis on jahimehed enne saagikoristust mõnegi põllu juures valves käinud ja vähemalt osa kahju suutnud ära hoida,” räägib metsamajandis töötav 30aastase staažiga jahimees Raul Orgla.

Metssigade tekitatud kahjusid riik kinni ei maksa, selle peavad põllu- ja jahimehed isekeskis ära klattima. Sellega on siinkandis ilmselt edukalt hakkama saadud, sest suurematest tülidest pole kuulda olnud.

Euroopa on sigu täis

Nii Sass kui Orgla arvavad metssea aasta loomaks kuulutamise ajendiks tema suure arvukuse ja muidugi ka seakatku, mille tõttu need loomad sügisest saati palju kõneainet on pakkunud.

Keskkonnaagentuuri ulukiseireosakonna juhataja Peep Männil on meestega päri ja pakub omalt poolt  paar ajendit lisaks. Kõigepealt  metssigade viimastel aastatel põllumajandusele tekitatud kahjud ja siis veel väga populaarseks saanud looduskalendri seakaamera, mis on juba mitu aastat need loomad inimestele pildi ja häälega koju kätte toonud.

“Metssigade arvukus on viimastel aastatel suurem kui kunagi varem − mitte üksnes Eestis, vaid terves Euroopas − ja paljudes kohtades ei tule jahimehed enam sellega toime. Metssead elavad juba isegi linnades, Berliinis näiteks hinnatakse nende arvu paarile tuhandele,” räägib ta, et mõnel pool ei suuda jahimehed neid enam hästi ohjeldada.

Arvukuse tõusul on lihtne põhjus: jahimeeste kõrge huvi selle uluki vastu ja seega soov, et neid oleks palju. Selle nimel püütakse säilitada põhikarja  emiseid ja viiakse loomadele lisasööta. Tõsi, see viimane on Männili sõnul mitmes riigis sigade arvukuse vaoshoidmiseks keelatud − lubatakse ainult vähesel määral peibutussöötmist.

“Eestis on lisasöötmine mõnedes piirkondades kahtlemata vajalik, et sead ellu jääksid.  Ilma selleta nende juurdekasvu näitajad kindlasti kahaneksid: põrsaid sünniks vähem ja nad saaksid hiljem suguküpseks. Pehme talvega, kui saab maad sonkida, pole asi nii hull, aga raske talvega, kui maapind on külmunud, ei saa nad sealt põhitoitu kätte ja kui selliseid talvi on järjest mitu, võib see arvukusele tugeva põntsu panna.  Lisasöötmisega kasvavad ja arenevad sead kiiremini ning see tõstab märgatavalt ka nende sigimisvõimet. Praegusel ajal on lisasöötmine veel eriti oluline: see hoiab sead paigal ja piirab seakatku levimist.”

Raul Orgla teab jahimehena rääkida, et väga paksu lumega talvedel metssead söödakohtades eriti ei käinudki, ehkki vilja viidi sinna küll. “Liikumine oli neile raske. Üks kari jäi Muraka raba soosaartele lõksu, käisime Tudulinna jahimeestega neile sinna eraldi vilja viimas.”

Metsale kahju ei tee

“Eks nad tuhnimisega võivad metsakultuure kahjustada, aga see kahju on marginaalne − võrreldes näiteks kopraga, kelle tegevuse jälgi on metsad täis,” ei näe Orgla selles mõttes sigade arvukuses probleemi.

“Pigem teevad nad tuhnimisega metsale head: purustavad pinnast ja seal hakkavad uued taimed hästi kasvama,” väidab Raivo Sass.

Peep Männil ütleb, et lokaalse tähtsusega kahjustusi võib mõnikord ju olla − kui sead näiteks kaitsealuste käpaliste alal tuhnivad ning maa-alused varred ja mugulad nahka panevad. Mis linnumunade söömisse puutub, siis seda tulevat nii harva ja juhuslikult ette, et pole üldse kõneväärt.

Põllumehed seevastu on sigade tõttu päris palju kahjusid kandnud, eriti saartel ja suurema põllumajandusega piirkondades.

“Ida-Virumaal on olukord pisust teistsugune kui mujal: esiteks on põllumajandust vähem, teiseks on ka sigu vähem,” räägib Männil. “Arusaam lisasöötmise ja küttimisel emiste hoidmise vajadusest jõudis teie maakonda hiljem ja illegaalse küttimise foon on tugevam. Aga Ida-Virumaa on sigade arvukusega teistele maakondadele järele tulnud, viis aastat tagasi oli vahe suurem.”

Pole väga vana jahiloom

Metssiga on lühemate või pikemate perioodidena Eestis elanud jääaja lõpust saati.

“Soojematel perioodidel oli siin, külmematel taandus leviku piir lõuna poole,” meenutab Männil ajalugu. “Viimati tulid nad Eestisse millalgi pärast sõda, viiekümnendatel aastatel loendati neid juba sadades. Ametlikult kütiti esimesed metssead kuuekümnendate aastate alguses, sel ajal hakkas nende arvukus ka tõsiselt tõusma − eelnenud kümnendil hundid veel piirasid seda, aga siis hävitati hundid peaaegu ära ja…”

1960. aastal kütiti neli metssiga, 1970. aastal tuhat, 1975. aastal juba viis tuhat.

Nüüdseks on metsseast  saanud kõige populaarsem jahiuluk, keda kütitakse sõralistest kõige rohkem, umbes 20 000 siga aastas (kõigi aegade rekord oli 2012. aastal − 24 000).

Ühtlasi on metssiga uluk, kelle peale jahimehed kõige rohkem raha kulutavad, seda just lisasöötmisega.

Jahimehed loendavad sigu kevadel. Peep Männili sõnul on neid kevadel tavapäraselt 20 000 ringis, sügiseks arv kahekordistub ja kevadeks kütitakse jälle 20 000 peale.

“Sea laskmisega saab iga jahimees hakkama, see pole mingi raketiteadus,” ütleb Raul Orgla. “Kõigepealt on muidugi vaja luba. Kui sead on ilusti sisse söödetud ja pukis vaikselt istuda, siis selle notsu ka kätte saab. Aga kui pukist ühe sea ära lased, siis kolm-neli päeva kuni nädal pole mõtet sinna uuesti minna − sead on kadunud.”

Koertega seajaht on muidugi hoopis teine tera, see pakub jahimeestele rohkem huvi ja ka sotsiaalse suhtlemise võimalust.  Vähemalt tänavu seda jahti aga seakatku tõttu pidada ei saa, mis tähendab üksiti, et päris suur osa lubatud küttimismahust jääb siinkandis laskmata.

Tark, ilus ja maitsev loom

“Metssigu juba kodustatakse ja mõnel pool kasutatakse koera eest − näiteks narkootikumide otsimisel.  Ja muidugi trühvlite otsimisel; haistmine on tal parem kui koerlastel; tunneb lõhna isegi sügava lume alla ja maa sisse,” räägib Peep Männil. “Tark ja intelligentne loom on, hirvlaste ja kitsedega võrreldes ikka palju targem.”

Väga sotsiaalsed loomad on nad tema sõnul ka: elavad karjas ja saavad omavahel hästi läbi. “Eri karjad võivad omavahel kokku tulla,  näiteks seal, kus on head toitumispaigad. Ja püsivatel hundialadel on metsseakarjad suuremad. Lõpmatuseni suureks karjad siiski ei lähe, arvatavasti on karja liikmed, vähemalt emised, omavahel suguluses, mitu põlvkonda elab koos. Toiduplatsidel saavad nad läbi küll, aga kui emis oma põrsaid hoiab, siis enda tütre põrsa võib kärsaga eemale lüüa. Eri karjade vahel on konflikte rohkem ja palju kaklusi on jooksuajal, kui suured kuldid karjaga ühinevad.”

Männil arvab, et metssiga võiks päris tore koduloom olla, kui ta nii suureks ei kasvaks.  “Ja ega ta just väga puhas loom ei ole.”

Raul Orgla pole sugugi päri arvamusega, et metssiga on kole loom: “Ei ole ju, loomana on ta ilus. Eriti ilusad on triibulised põrsad. Minule on metssea liha kõige maitsvam liha üldse − noorest kesikust või põrsast tehtud ahjupraad on kõige parem toit!”