Liisa-Ly Pakosta. Eelmise aasta 3. oktoobrist on soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa-Ly Pakosta, kelle sõnul on Ida-Virumaal palju probleeme, mille lahendamisele tema ametkond saab kaasa aidata − eri rahvusgruppide tõrjutusest kuni soost lähtuvate küsimusteni.
Alustasite oma keerulise nimega ametis eelmise aasta oktoobrist. Kas vahepealse ajaga olete jõudnud kaardistada oma töövaldkonnad ja millises neist on enim tööd vaja ära teha?
Kuna olen inimeste põhiõiguste kaitsega tegelenud pikki aastaid, oli pilt kaardistatud ja ülevaade enne tööle asumist olemas. Aga kui vaatan inimeste pöördumisi ja objektiivseid asjaolusid, on kaks suurt rühma, kes vajavad teistest rohkem abi. Üks neist on kindlasti lastevanemad, eriti puudega laste vanemad, ja teine puudega inimesed. Kui keegi tahab õppida või tööd teha, aga ei saa seda endast mittesõltuvatel asjaoludel teha, siis peame takistuste kõrvaldamiseks kaasa aitama.
Kui puudega inimene ei saa tööle minna, sest ta ei saa lihtsalt trepist üles, on tegu selge, objektiivse takistusega tööle minekuks. Kui see inimene püsib kodus ainuüksi seetõttu, et ta ei saa trepist üles, on see kogu ühiskonna mure. See mõjutab kõiki, kes peavad rohkem panustama, et aidata sel inimesel toime tulla − samal ajal kui ta võiks tööl käia ja ise maksuraha teenida ning olla rahulolevam ja õnnelikum ühiskonnaliige.
Kas Ida-Viru inimesed on olnud aktiivsed teie ametkonna poole pöördumisel?
Arvestades, kui palju siin tõenäoliselt võib muresid olla, on pöördumisi vähe. Paljud pöördumised on sellised, kus inimene tunnetab ebaõiglast kohtlemist, aga see teema pole meie pädevuses. Kui näiteks Oru alevikus elava pensionäri kraanist ei tule vett − see tuuakse kohale, aga ta on puudega inimene ega saa vett neljandal korrusel asuvasse korterisse tassida ja tal sisuliselt puudub ligipääs joogiveele −, tundub inimesele, et see on võrdse kohtlemise küsimus. Meie pädevusse see otseselt ei kuulu, aga me saame suunata, kuhu võiks pöörduda, kellele helistada. See näide on elust ja kohalik omavalitsus peab sellisel juhul lahenduse leidma.
Millised on idavirulaste peamised probleemid teie valdkonnas?
Välja võiks tuua kolm teemade ringi. Esimene on võrdne ligipääs tööturule. Ida-Virumaal on kahtepidi probleeme. Rahvuslikul pinnal: nii eesti rahvusest inimesed võivad tunda end tõrjutuna venekeelses keskkonnas kui ka vene rahvusest inimestele võib tunduda − kandideerides näiteks riigiametisse −, et neil pole piisavalt keeleoskust, kuigi riigiasutusel on õigus tööks vajaliku keeleoskuse nõuet esitada.
Teine murede ring puudutab naisi ja mehi. Teame, et Ida-Virumaal on Eesti kõige suurem palgalõhe ja et maakonnast on väga suur noorte naiste väljaränne. Meil pole võtta häid uuringuid, kas need kaks asja on omavahel seotud, aga tõenäoliselt on seos olemas. Tahaks, et Ida-Virumaal sündinud ja kasvanud naised, sõltumata rahvusest, saaksid teha tasuvat tööd, mis pakub neile endale huvi ja kus nad suudavad õiglase palga eest anda suurt lisandväärtust − siinsamas kohapeal.
Kolmas teemade ring on inimeste usk ja usaldus Eesti riigi vastu laiemalt. Kas pöördumisi oma õiguste kaitseks on meile Ida-Virumaalt vähe seetõttu, et usaldus Eesti riigi vastu pole piisavalt kõrge, ei oska öelda. Kindlasti tahaks, et kõik inimesed − sõltumata keelest ja rahvusest − tunneksid Ida-Virumaal, et nad võivad Eesti riiki usaldada; et Eesti riigis on inimeste põhiõigused väga hästi kaitstud ning kui on olukord, kus nad kahtlustavad diskrimineerimist ehk ebavõrdset kohtlemist, võivad nad julgelt pöörduda ja olukorrale püütakse lahendus leida.
Kui palju olete ametis oldud aja jooksul avastanud endale uut?
Olen üllatunud sellest, kui palju on meie ümber täiesti põhjendamatut sallimatust. Meil on palju sallimatust teistmoodi mõtlemise, teistsuguste veendumuste, teistsuguse kodakondsusega inimeste vastu − ma isegi ei räägi nahavärvist või rahvusest. Kui mulle laekub pöördumine, kus öeldakse, et mingis koolis tahetakse teha laste vahel vahet tulenevalt nende kodakondsusest, siis see ikka kurvastab. Olgem ikkagi tervemõistuslikud, hoidkem üksteist, sest meid on nii vähe.
Olete end varasema elu jooksul teostanud muinsuskaitsja, ajaloolase, nii munitsipaal- kui riigitasandi poliitiku ning emana. Millises valdkonnas omandatud kogemusest on praeguses ametis olnud enim kasu?
Ma rõhutaks kahte asja. Esiteks lapsevanemaks olemine. See on täiesti omaette ülikooliharidus. Seda näitavad ka mitmed uuringud: kui sa suudad ennast kuidagi kehtestada kodus oleva teismelisega või leida sobivad argumendid jonniva mudilasega olukorra lahendamiseks, suudad hästi hakkama saada ka muude väga keeruliste olukordadega tööelus. Teine valdkond, mis on otseselt seostatav, on muinsuskaitse. Muinsuskaitse on ju omaette terviklik haldusmenetlus, mis on andnud − nagu ka töö riigikogus − väga hea seaduste tundmise ja seaduseruumi laiema nägemise oskuse, millest on praeguses töös kasu. Ma suudan kokku viia erisuguseid õigusakte ja leida sealt inimestele lahendusi, mis võiksid neid aidata.
Teie loengust Narva kolledžis jäi kõrva aforismina kõlav seisukoht, et rohkem on uuritud kosmost kui erinevusi ning sarnasusi poiste ja tüdrukute vahel.
Kui vaatame nii rahalises kui uuringute mahus, on kõik militaarses või inimkonna püsimajäämise võtmes olulised teemad loomuliku tähelepanu all. Väga kalleid teadusuuringuid on ses osas tehtud − kosmoseni välja. Paraku näeme tänapäeva ühiskonnas, et poiste ja tüdrukute vahelised erinevused mõjutavad meid juba määral, nagu nad kunagi varem pole mõjutanud. Näeme, kuidas väga palju poisse langeb arenenud riikides haridusteelt välja, ning näeme, kuidas väga paljud tüdrukud, hiljem siis naised, ei saa end tööalaselt võimetekohaselt teostada.
Kummalgi juhul me ei tea väga täpselt põhjusi, sest neid pole piisavalt uuritud. Meil on küll statistilisi ülevaateid, kus näeme üha suurenevaid probleeme, aga meil pole kvalitatiivseid uuringuid, et aru saada, miks see nii on. Võime vaid öelda, et ka näiteks iibeprobleem Eestis ja teisteski arenenud riikides on palju rohkem kinni selles, et mehed ja naised ei leia endale vastassoost sobivat kaaslast, kui selles, et lastetoetused on liiga väikesed.
Millal võite öelda, et olete kõnealuses ametis õnnestunud?
Mainitud probleemid on kõik sellised, mille lahendamine võtab kaua aega. Tahaksin vähemalt ühes asjas saavutada selgelt nähtavat edenemist. Kas selles, et meie õigusruum muutub õiglasemaks, et kaotame seadustest kas või mõned takistused, mis on nii naiste kui meeste ees. Või selles, et meil õnnestub lahendada mõningaid struktuurseid probleeme palgalõhes; kõrvaldada mõningaid põhjusi, mis palgalõhet tekitavad. Või meil õnnestub puudega lastele ja töötajatele saavutada oluliselt paremad tingimused õppimiseks või töötamiseks. Aga ma pingutan kõikidel rinnetel.