On arusaadav ja mõistetav, et Illuka ja Mäetaguse vald püüavad viimase võimaluseni hoiduda teiste omavalitsustega ühinemisest. Tänu põlevkivi kaevandamisega seotud maksudele on need mõlemad ühe jõukamad omavalitsused Eestis ja tuleksid toime ka omaette jäädes.

Ühinemine tähendaks ilmselgelt tulude jagamist. Aga ka võimumonopoli loovutamist. Kui praegu on mõlemas põlevkivivallas olnud kohalikel valimistel konkrurents nõrk − Illukal isegi peaaegu olematu −, siis pärast haldusreformi see suure tõenäosusega enam nii pole.

Samas peaks Ida-Virumaa arengu huvides olema hea, kui keskmisest jõukamad Illuka ja Mäetaguse, aga samuti küllaltki tugev Iisaku vald, kes teenib samuti põlevkivi kaevandamise tulusid (kuigi oluliselt vähemal määral), liituksid Alajõe ja Tudulinna vallaga, mis on elanike arvult maakonna väikseimad.

Sel moel moodustuks omavalitsus, mis hõlmaks territooriumilt peaaegu poole tulevasest Ida-Virumaast, kust on lahkumas Aseri, Lohusuu ja Avinurme vald. Kuigi inimasustuse poolest hõre, moodustuks nõnda territooriumi poolest maakonna suurim omavalitsus, mis ulatuks Narva jõest Oonurme laanteni ja Peipsi liivarannast Jõhvi külje alla.

Sellisel tugeval omavalitsusel peaks jätkuma jõudu ka Peipsi põhjaranniku arendamiseks, mis viimase veerandsajandi jooksul pole õiget hoogu üles saanud. Loodusliku rikkuse ja mitmesuguste vaatamisväärsuste poolest peaks aga tekkima üks Eesti põnevamaid valdu, kus on nii elukeskkonna parandamisel kui turismi edendamisel võimalik ühisel jõul liigutada märksa suuremaid mägesid kui varem.