Eile sai selgeks, et alates uuest aastast on alampalk Eestis  430 eurot.

Tegu oleks justkui märkimisväärse kümneprotsendilise tõusuga, seda enam, et majandus kasvab praegu heal juhul 1-2 protsenti aastas. Selle teadmise juures on edasiliikumine tähelepanuväärne.

Ent kui mõelda ajas tagasi umbes pool aastat, siis tuleb ka meelde, milliseid alampalga lubadusi paiskasid enne valimisi välja mitmed erakonnad. Sotsid lubasid viia alampalga 800 euroni aastaks 2018. Kui eeldada, et praegu tööandjate ja ametiühingute  kokkulepitud tõususamm korduks ka järgnevatel aastatel, siis sotside seatud sihini jõutakse alles 2023. aastal ehk ülejärgmiste riigikogu valimiste aastaks.

Keskerakonna liidri Edgar Savisaare mahahüütud lubadus, et võimule saades kehtestaks kohe alampalgaks 1000 eurot, kuulub aga sootuks ulmekirjanduse ja soovunelmate valdkonda, millel reaalsusega mingit pistmist pole. Selle kinnituseks on  seegi, et ametiühingute endi avakäik alampalgaläbirääkimistel oli 488 eurot.

430 eurot ei ole loomulikult niisugune summa, mille üle oleks põhjust uhkust tunda. Toodagu pealegi võrdluseks teisi Ida-Euroopa riike, kus see näitaja veelgi väiksem on.  Ent poliitikud peaksid selle asemel, et hullutada oma valijaid vastutustundetult suurte arvudega, mille kujunemist nad ise tegelikult otseselt mõjutada ei saa, panustama sellesse, kuidas muuta Eesti majanduskeskkonda ettevõtlusele atraktiivsemaks. Kui majandus kasvab, siis tõusevad ka palgad. Kui ei kasva, pole tolku ühegi poliitiku ega partei ükskõik kui heldest lubadusest.