Jüri Luik. Kaitseminister Jüri Luik leiab, et kui Ida-Virumaa saaks paremale majanduslikule järjele, siis oleks sel toetav mõju ka Eesti riigikaitsele.
Oktoobri alguses jõudis valitsuskabinetti Ida-Viru investeeringute programm. Mida oleks selle programmi kaudu oluline kaitseministeeriumi poolt ära teha?
Kaitseministeeriumi jaoks on oluline, et Ida-Virumaa oleks majanduslikult heal järjel, stabiilne ja enesekindel piirkond. Mis puudutab konkreetseid kaitsevaldkonna investeeringuid, siis ega meil siin piirkonnas väga suuri objekte ole.
Viru pataljonis oleme ehitanud hiljuti spordihalli ja teisi objekte ning plaanis on veel investeerida, aga see toimub ühe väeosa piires. Toetame loomulikult ka kohalikke kaitseliidu malevaid. Loomulikult tuleb meeles pidada, et iga väeosa peab ülal suurt hulka kohalikke inimesi peale nende, kes seal töötavad. Ta on oluline tööandja.
Viru pataljonis teenib palju Ida-Virumaalt pärit kutsealuseid. See pataljon on ka teatav integratsioonimootor.
Teie erakonnakaaslane, justiitsminister Urmas Reinsalu tõdes hiljuti riigihalduse ministrile Jaak Aabile saadetud kirjas, et Ida-Virumaa on suures osas Kremli infoväljas ja strateegilise kommunikatsiooni mõttes oleme Ida-Virumaad kaotamas. Jagate te tema arvamust?
Need ohud on alati olemas. Kindlasti on kõikvõimalikke mõjutamistaktikaid, mida Venemaa kasutab igal pool oma naabruses. Teisest küljest ma ei usu, et peaksime käed rüppe laskma. Eesti ühiskond laiemalt on omalt poolt teinud suuri jõupingutusi ja näidanud, et on võimalik omapoolset objektiivset informatsiooni välja käia. See pole tegelikult üle jõu käiv ettevõtmine.
Reinsalu peab oluliseks riigi kohaloleku suurendamist ja riigiametite märksa suuremamahulist ületoomist siia, mitte kümne ja saja, vaid tuhande kaupa. On see reaalne?
Numbrite mängu on väga keeruline teha. Aga põhimõtteliselt ma olen täiesti nõus, et tuleb suurendada avalike teenistujate hulka. Käisin mõni aeg tagasi esinemas Jõhvis Eesti riigiametnike klubis ja nendest inimestest oli väga hästi näha, et nad on ülimalt motiveeritud, et edendada kohalikku elu. Kui saaksime siia rohkem inimesi, oleks see ülimalt positiivne.
Iga asutuse ületoomisega kaasnevad probleemid, ja sugugi mitte ainult Ida-Virumaal, kuid seda tuleks teha võimalikult palju. Reegel on selline, et kui juba on kriitiline mass inimesi, siis hakkavad teised ise juurde tulema.
Kaitseministeerium seirab muu hulgas ka Eesti elanike suhtumist NATOsse ja siin paiknevatesse liitlasriikide üksustesse. Valdava osa Eestis elavate venekeelsete inimeste hoiak on endiselt negatiivne. Milliseid võimalusi näete selle hoiaku pööramiseks?
Fakt on, et venekeelse elanikkonna suhtumine NATOsse on kindlasti leigem kui eestlastel. Mingi rahvuslik erinevus siin on. Kuid me peame arvestama, et NATO liitlasriikide väed on siin viibinud alates Krimmi konfliktist saadik. Kõigepealt tuli USA kompanii, nüüd on Briti pataljon koos Prantsuse kompaniiga. Lõuna-Eestis Võrus on kogu aeg üks või kaks kompaniid.
Tegelikult ei ole selle aja jooksul toimunud kohalike elanikega mingisuguseid intsidente. Pigem vastupidi − Tapal käies on lootus selles, et need suured baasid tõmbavad kohalikku majandust käima, aitavad väikeettevõtjaid.
Ma usun, et inimesed on suutelised nägema vägede siinviibimist kontekstis, ning oluline on ka see, et need väed oma igapäevase tegevuse ja õppustega ei tülita kedagi. Liitlased viibivad ju siin meie palvel ja meie kaitseks.
Tiit Vähi ütleb samas, et kui Briti välisminister Boris Johnson sõidab kaamerate ees Tapal tankiga, siis on see sõnum võimalikele investoritele, et tõmmake siit eesliinilt kaugemale plehku…
Eks see oleneb kindlasti investorist. Ma usun, et kui näiteks Prantsusmaa president või Briti peaminister külastavad seda piirkonda, siis sel moel pigem reklaamitakse Eesti ja konkreetse riigi, nimetatud juhul Inglismaa või Prantsusmaa väga lähedasi suhteid. Kunagi ei ole selline külaskäik üles ehitatud konfrontatsioonile mingisuguse agressiivse nurga alt, pigem vastupidi.
Ma arvan, et kui siin käib Prantsusmaa president, kes tõenäoliselt ei käi igal pool maapiirkondades nendes riikides, mida ta juhtub külastama, siis sellele on võimalik anda hoopis positiivsem vaatenurk, kui Tiit Vähi võib-olla seda annab.
Eestis oli päris palju ärevust seoses õppusega “Zapad”. Millised järeldused Eesti sellest enda jaoks saab teha?
Me defineerisime väga selgelt, mis õppustega on tegemist, lükkasime kõrvale kõik need naeruväärsed valeväited, mis Moskvast tulid. Võib väga selgelt öelda, et Eestist Portugalini jagavad lääneliitlased samu arusaamu “Zapadist” kui meie.
Oli väga oluline näidata, et NATO on suuteline sellistes olukordades paindlikult reageerima. Näiteks Võrumaale saabus USA erivägede üksus, mis oli siin täpselt selle aja, mil “Zapad” toimus.
Meil oli tagantjärele vaadates ka väga põhjalik informeeritus selle kohta, mis teisel pool piiri toimus. Õppus oli suur ja väga pika ulatusega piki Venemaa piiri perimeetrit alates Koola poolsaarest kuni Rostovi ja Astrahanini välja.
Ei ole kahtlust, et kõigil on hea meel, et see nüüd möödas on. Aga see oli hea võimalus testida NATO protseduure, mis on seotud selliste kõrgendatud ohuolukordadega.
Kas meil tasub kogetu põhjal olla varasemast ärevam või rahulikum?
NATO peasekretär kasutas terminit “rahulik, kuid valvas”.
Mis puudutab kogu Ida-Virumaa arengut, siis on väga oluline aru saada, et kaitsetemaatikal on selles vaid üks dimensioon. See on kergema vastupanu tee, kui mingeid kohalikke probleeme seostatakse meie liitlaste kohalolekuga. See kindlasti õige ei ole.
Ida-Viru majandusel on väga suured kasvuvõimalused. Suhteid Venemaaga ei tasuks mingi kollina kasutada, vaid tuleks vaadata harude kaupa, kus see on ka tegelikult häiriv moment ja kus mitte.