“Fosforiidisõda jättis rahva sisse väga suure hirmu maapõueressursside kasutamise pärast,” ütleb Alvar Soesoo, märkides, et geoloogiateenistus tahab seda hirmu oma tegevuse ja selgitustööga maandada.MATTI KÄMÄRÄ
Kolm kuud tagasi loodud riigi geoloogiateenistuse direktor Alvar Soesoo ütleb, et iga riik peab teadma, millised varud tal sahvris on, ning nende ülesanne ongi pärast uuringutes kakskümmend aastat kestnud vaikust Eesti maapõuevaradest selge pilt luua.
Tänavuse aasta algus tõi geoloogide töömailt kaks uudist: äriühingust sai riigi geoloogiateenistus ja see koliti Tallinnast Rakverre. Kas need kaks kokku peaksid virulasi pigem ärevaks tegema − geoloogid on nüüd kaevanduste piirkonnas enam-vähem kohapeal − või kergendatult ohkama panema − ärihuvisid neil geoloogidel pole?
Pigem on see kergendus, kuna ärifirmast riigiasutuse tegemine tähendab eeskätt seda, et kõik maapõuega seotud uuringud teeb nüüd riik. Erafirma uurib selleks, et saada midagi tootmisse lükata, kasumit. Riigil seda vajadust vähemalt esimese hooga ei ole. Meie esmane ülesanne on viia Eesti maapõue uuritus vähemalt Euroopa tasemele.
Olete nüüd ka teise ministeeriumi haldusalas.
Keskkonnaministeeriumi alt majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi alla minemine ei tohiks inimestes hirmu tekitada. Maapõu ei ole ju ainult keskkonnaobjekt, see on ka majandusobjekt ja me peame vähemalt selle ära kaardistama, mis meil sahvris on. See on iga riigi kohus, kõik Euroopa Liidu riigid on selle juba ammu ära teinud.
Uute kaevanduste tulemist see uuringute aeg ei pidurda?
Võib-olla natuke pidurdab, sest meie lähenemine on kompleksne. Võtame näiteks lubjakivi: kui palju me sellest teame, milline on praegu kõige kõrgema lisandväärtusega lubjakivi? Kui leiame selle koha, teeme selgeks, kas seal on üldse võimalik kaevandada. Riigiasutusena saame vabalt vaadata, keegi ei ütle meile, et peame selle maatüki kindlasti viima kaevandamiseni.
Põlevkivitööstused jätkavad oma arengukavade järgi, lubjakivi kaevandajatel on kaevandamisload juba olemas, Rail Balticu ehitusel on vaja liiva ja kruusa…
Tänapäevane kaevandamine peaks rahva ja riigi jaoks olema väga selge. Tehnoloogia, millega minnakse kaevandama, peaks olema enne teada, samuti see, mida kaevandatud alaga tehakse pärast kaevandamise lõppu. Me saame selle kohta riigile nõu anda.
Kuivõrd geoloogiateenistus saab kaevandatud alade taastamisel kaasa rääkida?
Praegu ei saa, aga otsapidi oleme ühe väikese projektiga seotud Kohtla-Järve vajunud ala, Outokumpu rajooni pinnaseuuringute kaudu.
Oleme varsti ka Kukruse mäe puhul sõna võtmas, aruanne saab peatselt valmis. Keskkonnaministeerium on saanud toetusraha, et see mägi ühest kohast võtta ja teise kohta maha panna. Meie parimad asjatundjad tegelevad poolt- ja vastuargumentidega, et saada selgust, kas sellises raha kasutamises on ka midagi mõistlikku. Praegu saan öelda, et me ei ole näinud neid argumente, mis sunniksid seda mäge lahti võtma ja uuesti üles ehitama.
Keskkonnaministeerium toob põhjuseks jätkuva põhjaveereostuse.
Seda tuleb tõestada, praegused uuringud ja seired sellele kinnitust ei anna. Looduslik protsess neutraliseerib vana reostuse lõpuks ära. Me ise näeme võimalust, et seda mäge lahti võttes avatakse hapnikule kohad, kus seda ei ole juba ammu olnud, ning seal hakkab põlemisprotsess uuesti pihta. Mina küll sel ajal seal kõrval elada ei tahaks.
Nende tööde käigus on tõeline keskkonnaoht: kuuma kivimit tuleb maha jahutada, jahutamise käigus satuvad lenduvad ühendid õhku, vihma hakkab sadama…
See on pigem niisugune otsitud probleem. Ida-Virumaal on palju rohkem lahendamist vajavaid asju.
Rakveret ei valitud geoloogiateenistuse asukohaks ju selle pärast, et siin on fosforiidimaardla, mida on vaja uurima ja puurima hakata.
Olen ka selliseid arvamusi kuulnud, aga meie selle suve kõige suurem üritus toimub hoopis siit diagonaalis kõige kaugemas punktis: kaardistame Rail Balticu trassi Pärnumaa osa. Siin regioonis käivitasime ainult ühe projekti − panime oosile üles radooni mõõtmise seadmed, kontrollimaks väidet, et radooni foon on keset linna väga kõrge.
Geoloogid ikka puurivad, aga puurkaeve, mis on tihti sügavamadki, puuritakse ju kogu aeg ja keegi ei ütle, et see on keskkonnaoht. Uuringupuurauk on veel väiksem oht: võtame puursüdamiku välja ja paneme selle augu kohe kinni.
Kui vaatame tuleviku pensionifondide poole, siis mingil hetkel on Eestil ikkagi vaja oma maapinda kasutada majandusobjektina rohkem kui praegu. Ka see on meie teenistuse ülesanne: leida ressurssi, mida saab maksimaalselt väärindada.
Selleks tuleb ju ikkagi puurima hakata?
Praegu meil suurt väliprojekti ees ei ole, aga ma loodan, et need ikkagi tulevad. Sest võib-olla Ida-Viru suurim väärtus peitub hoopis metallides, mis asuvad 250 meetri sügavusel ja sügavamal maa all. Jõhvi magnetanomaalia ala on ju teada aastast 1924. Viimased puurimised tehti seal 1980ndate alguses, aga kogu see puurmaterjal põles ära, kui puursüdamike hoidla põlema läks. Kogu selle magnetanomaalia kohta on meil ainult kaks puurauku järel, mis puuriti 1937 ja 1938.
Soomlased said eelmisel aastal preemia selle eest, et nende seadusandlus oli kõige atraktiivsem välisinvestorile, kes tahtis seal kulla- ja muid kaevandusi avada. Rootsis töötab innovatsiooniministeeriumis kolm inimest selle nimel, kuidas seadusandlust niimoodi muuta, et investeeringuid sisse kutsuda.
Meie ei räägi sellest, pigem kardame seda.
Ida-Virumaal tahtis üks Austraalia firma aastal 2008 metalle otsida, muu hulgas uraani ja kulda.
See firma tuli suurte soovidega ja oli nõus uuringusse väga suurelt investeerima, aga ei saanud isegi uuringuluba. Kellelgi pole ju nii palju raha, et saaks suurt kaevandust avada, selleks peab leidma investorid, investoritele on aga vaja kindlust, et seal ikka tasub kaevandada.
Uuringutest kaevandamiseni kulub hulk aastaid. Kui me näiteks avastaksime Jõhvis niklit, vaske, koobaltit ja muid metalle, mida ma usun, et seal on − iseasi, kas sellises kontsentratsioonis, et tasub kolme-nelja-viiesaja meetri sügavusele maa alla ronida −, siis pärast seda avastust läheb heal juhul kümme aastat, enne kui saadakse finantseering maavara arendamiseks.
Austraallased, jah, luba ei saanudki, sest tehti enneolematult kiire maapõueseaduse muudatus, millega seati piir, kui suurele alale võib ühele kompaniile üldse uuringuloa anda.
Paar aastat hiljem tahtsid rootslased Toila ja Jõhvi kandis rauda otsida.
Rootsi ja Kanada firmad olid viimased, kes magnetanomaaliat uurida tahtsid, viis või kuus aastat taotlesid luba. Neil olid suured plaanid; uuringute mõju oleks olematu olnud, aga kui nad midagi avastanud oleksid, oleksime meie sellest esimesena kuulnud − kogu materjal oleks meile üle antud. Nüüd peame hakkama nendeks uuringuteks ise raha otsima.
Eesti maavarasid pole viimastel kümnenditel eriti uuritud. Miks?
Fosforiidisõda jättis rahva sisse väga suure hirmu maapõueressursside kasutamise pärast. Viimased uuringud tehti Eestis aastal 1993. Pärast seda tuli süvaroheline mõtlemine, et me ei tohiks oma maapõue üldse puutuda, jätame kõik järeltulevatele põlvedele. Kui me väga vaeseks jääme, siis ei pruugi neid järeltulevaid põlvesid üldse tulla.
Keskkonda saab kaitsta siis, kui oled piisavalt rikas. Perspektiivne keskkonnakaitse eeldab häid tehnoloogilisi teadmisi ja piisavalt palju raha. Vaatame Indiat, Aafrika riike, mis on vaesed ja kus keskkonnaseisund on väga halb.
Inimesed on võõrdunud arusaamast, et uurida võib ka lihtsalt teada saamise nimel. Olen avalikel aruteludel rohkem kui üks kord kuulnud arendajaid ütlemas, et mis mõttes elanikud ja omavalitsus kaevandamisega nõus ei ole − nemad on uuringutele raha kulutanud ja neil on õigustatud ootus.
See see häda ongi, et Eestis ei ole üle kahekümne aasta olnud riigi uurimisstruktuuri. Kui erafirma uurib, siis ikka selle mõttega, et ta saab kaevandamisloa. Kui riigiasutus uurib, siis selle eesmärgiga, et kaardistada ära, mis meil on.
Kui riigi geoloogiateenistus oleks loodud kakskümmend aastat tagasi, oleks rahvas uuringute suhtes palju leebem. Me oleme olnud nagu vales paadis kogu aeg. Ja väga tuulisel merel.
Olete öelnud, et meie kaevandamistehnoloogiad on ajast kõvasti maas.
See puudutab põlevkivi kaevandamist. Kui viiskümmend aastat tagasi jätsime maa alla 35-40 protsenti, siis võib-olla oli okei. Praegu enam ei ole. Maapind vajub nagunii, aga me kaotame ka kolmandiku või rohkem resurssi. Väga palju on uusi lahendusi: tagasitäitmine, maa langatamine, kuni selleni välja, et maa all saaksid kaevandada robotid ja keskkonnamõju oleks väiksem. Need lahendused on muidugi kallid.
Mis huvi peaks põlevkivi kaevandajal olema investeerida kallitesse tehnoloogiatesse, kui üha rohkem räägitakse kaevandamise lõpetamisest?
Kümme aastat tagasi, majandusbuumi aegadel oleks sellele võinud mõelda. Praegu ei taha keegi pika perspektiivi puudumise tõttu oma toodangu väljasaamist kalliks teha. See on pigem ellujäämise küsimus. Ja kui me nii-öelda leviteerime selle ellujäämise piiri ümber, siis meil ei ole võib-olla enam mahti ka keskkonnale nii palju rõhku panna.
Kui peaksime hakkama sügaval maa all metalle kaevandama, tuleks parim uus tehnoloogia sinna a priori kohe sisse kirjutada.
Maavara võimalikult täielik väljamine ei ole ju ainult põlevkivi teema. Majanduslikult on see kahtlemata mõistlik, aga demokraatlikus riigis tuleb arvestada ka kohaliku kogukonnaga. Kui arendaja on kompromissile jõudmiseks valmis näiteks kaevandamise sügavust vähendama, tähendab see paraku, et aastate möödudes tuleb järgmine kaevandaja sinna uuele ringile.
Jah, see tähendab kaks korda kassi saba lõikamist. Kruusakarjäärides on mõnikord isegi kolm-neli korda kaevandatud. Geoloogid näevad küll, et ressurss tuleb ikkagi võimalikult kompleksselt välja võtta ja kui sellega kaasnevad lisaproduktid, siis üritada ka need ära tarbida.
Paljudel juhutudel on põhjavee küsimus päris mitmel viisil lahendatav ja see ei tohiks kaevandamise sügavusel piiriks olla.
Millest geoloogiateenistus alustab, et Eesti maavaradest pilt ette saada?
Vähemalt selle aasta lõpuni tegeleme vana materjaliga, käime kõik vanad uuringumaterjalid läbi, hindame, mida sealt kasutada saab, ja defineerime valged alad, kuhu uuringud suunata. Heal juhul tuleme mõne aasta pärast välja taotlusega kusagil millegi uurimiseks puurima hakata. Geoloogiateenistuse eelarves puurimise raha ei ole, peame seda alati põhjendama ja taotlema.
Peaksime laiendama juba teada olevate karbonaatsete kivimite maardlate uuringuid. Teine valdkond on kristalsed kivimid aluskorras. Loomulikult vaatame ka vanu fosforiidiaruandeid, graptoliitargilliiti, glaukoniiti… Liiva ja kruusa puhul võiks tekkida üle-eestiline korralik andmebaas, see annaks võimaluse transporditeid lühendada.
Hea mineraalne põhjavesi võiks olla üks Eesti prioriteete, lisaks Värskale on meil ju ka Ikla ja Hiiumaa.
Me ei ole esimestel aastatel sisse pannud kahte teemat: põlevkivi, mis on väga hästi uuritud, ja turvast, ehkki nõukogu soovitas meil turbamaardlad ikkagi üle vaadata, sest mõneski kohas, mis on maardlana arvel, turvast tegelikult ei olegi.
Mis võiks olla järgmine maavara, mida Eestis kaevandama hakatakse?
Praeguste teadmiste baasil ei saaks me ilmselt kaevandada ühtegi uut loodusvara. Kui selle vara enda kohta tekib juba teadmisi, siis tuleb sinna peale ehitada teine kiht: keskkond ja sotsiaalne osa.
Kas Jõhvi võiks kunagi tulla rauakaevandus või kullatööstus?
Kirde-Eestis − Jõhvi-Uljaste-Assamalla piirkonnas, kus polümetalne maagistumine on varem teada − ma ei imestaks, kui tuleks välja selline metall, mis kannab ka kulda või hõbedat. Hõbedat kindlasti, kullas ma nii kindel ei ole. Raua peale ükski investor raha andma ei hakka, aga kui sellega koos on polümetallid, siis see on juba teine asi.
Ja fosforiit?
Me üritame seda fosforiidisõda ära lõpetada, rahvast valgustada. Fosforiit on kogu aeg teemaks olnud, ka nendel aegadel, kui temast ei tohtinud rääkida. Neil Põhja-Eesti aladel, kus maardlad on juba defineeritud, ei ole suurt võimalust kaevandada. Need, mis on siin “maja taga”, on jälle nii sügaval, et pole selge, kas neid üldse on võimalik sealt väljata.
Aasta lõpuks ehk juba teame, millised andmed nõukogude ajal üldse saadaval olid. Siis tuleb vaadata, millised tehnoloogiad praegu maailmas kasutusel on − need on alates 1980. aastatest väga kõvasti arenenud.
Kas Euroopa Liidu poolt mingit survet ei ole? Eesti fosforiidivarud on ju Euroopa suurimad.
Euroopa Liit tegi oma fosforiidivarudest eelmisel aastal kokkuvõtte, see oli suhteliselt pessimistlik. Ressurssi nagu oli, aga aktiivseid tootjaid on ainult üks; üks on ehitus- ja veel üks arendusjärgus. See tekitab väheke hirmu. Praegu ma ei tunne mingit survet, isegi vihjeid pole kuulnud.
Mitme aasta pärast on Eesti riigil korralik ülevaade sellest, mis meil maapõues on?
Palju oleneb sellest, milline on meie rahastus. Eestis ei ole kõiki neid kompetentse, mida meil vaja on, peame neid sisse ostma. Alla viie aasta ei julge küll lubada, et mingisugune selgus kujuneks − nii riigi kui võimalike investorite jaoks.