Narvas koolis käinud ja seal nüüd õpetajana töötav Pavel Naidjonov on linna hariduselu arengute suhtes kriitiline, analüüsides neid põhjalikult oma magistritöös.
MATTI KÄMÄRÄ 

Ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Pavel Naidjonov analüüsis oma magistritöös Narva hariduselu arenguid viimase veerandsaja aasta jooksul ja toob välja mitu murekohta, kus keegi ei näi võtvat vastutust.

Kirjutad oma töö sissejuhatuses, et valisid selle teema isikliku sügava huvi tõttu.  

Jah, olen olnud pikalt seotud Narva hariduseluga: käisin Narvas lasteaias, koolis ja muusikakoolis. Pärast gümnaasiumi lõpetamist olin Narvast eemal seitse aastat. 2014. aastal naasin, aga enam mitte õpilase, vaid õpetaja rollis.

Õpilasena olin uhke, et õpin ühes Eesti paremas koolis − Narva Pähklimäe gümnaasiumis. Õpetajana Narva tagasi tulles avastasin, et see kool ei ole enam endine. Tõdesin, et Narvast eemal olles jäid mul märkamata hariduselus toimunud suured muutused, ja just sel põhjusel otsustasin neid lähemalt uurida.

Mis oli Pähklimäe gümnaasiumis teistmoodi kui sinu kooliajal? 

Avastasin, et paljud väljapaistvad õpetajad on läinud pensionile ja neid asendavad õpetajad, kes pole nii väljapaistvad. Või on vanemad õpetajad väsinud ega ole nii aktiivsed. Pean Narva hariduselu suurimaks mureks, et õpetajad vananevad, ja ma ei näe, et noored tuleksid asemele või kui tulevad, siis ainult paariks aastaks.

Narvas pole mitte ainult noorte õpetajate, vaid ka meesõpetajate ja eesti keelt hästi oskavate õpetajate põud. Sinu otsus tulla Narva õpetajaks leevendab neid kõiki − nii palju, kui on ühe inimese võimuses. Kuidas sündis otsus õpetajaks saada ja Ida-Virumaale tagasi tulla? 

Praegu õpetan Narva Vanalinna riigikoolis ja Sinimäe põhikoolis. Eelmisel õppeaastal olin ka Narva Pähklimäe gümnaasiumis, aga koormus oli liiga suur. Ida-Virumaale tulin tagasi sellepärast, et minu naine leidis Sillamäel töö.

Kui läksin õppima Tartu ülikooli, siis ma ei teinud seda mõttega, et tahaksin saada õpetajaks (bakalaureuseõpingud lõpetas Naidjonov Tartu ülikoolis, magistrikraadi sai Tallinna ülikoolis − toim.).

Kui olin ise kooliõpilane, siis mulle alati meeldis, kuidas õpetajad töötavad, mulle meeldis nende stiil. Mõnikord ütlesin neile, et mina teeksin seda asja natukene teistmoodi. Ilmselt see mõte mul kooliajast peas tiksus ja pani mind pärast bakalaureuseõppe lõpetamist mõtlema, et äkki minna tõesti õpetajaks.

Sina lõpetasid gümnaasiumi enne reformi, mis tõi kohustuse õppida 60 protsenti ainetest eesti keeles. Kuidas sa oma eesti keele oskusega ülikoolis hakkama said?

Mina õppisin eesti keelt alates kolmandast klassist ja mingeid probleeme ülikoolis sellega ei olnud. Kõige tähtsam oli teadmiste omandamine ja keel tuli kuidagi ise. Meil olid gümnaasiumiosas ka väga head eesti keele õpetajad Riina Piterskihh ja Inguna Joandi. Nad tegid tõesti meiega väga palju tööd. Põhikoolis oli küll ka eesti rahvusest õpetaja, aga tema motivatsioon meid õpetada polnud kuigi suur.

Oma magistritöös tood välja, et Narva keelekeskkonnas on tarvis teistsugust lähenemist eesti keele ja eesti keeles õppimisele kui mujal Eestis. Selleks, et keelekümblus ja aineõpe eesti keeles oleksid tulemuslikud, peaks riik tõstma põhikooli eesti keele lõpueksami nõudmisi. Tsiteerin: “Aeg on näidanud, et kehtivad eesti keele lõpueksami nõudmised ei motiveeri ei Narva õpilasi ega eesti keele õpetajaid suhtuma tõsiselt riigikeele õppimisse.”

Ma küll kirjutasin seda, aga kahtlen, kas see on parim lahendus Narvas, kus on peamiselt venekeelne elanikkond ja eestlastega eriti suhelda ei saa. Ma isegi juba unustan eesti keelt, olgugi et õpetan ja loen eesti keeles.

Üks võimalus on tõsta nõudeid valikuliselt ja keelekümblusesse valida neid õpilasi, kes on väljapaistvad ja väga töökad. Ülejäänutel jääksid nõudmised endiseks.

Selle suhtes, kuidas keelekümblus praegu Narvas toimib, oled üsna kriitiline. 

Näiteks minu õde lõpetas kaks aastat tagasi Pähklimäe gümnaasiumi, aga ma võin ausalt öelda, et mingit keelekümblust seal küll ei olnud − see oli ainult paberi peal. Ja kui ma ise tulin õpetajana samasse kooli, siis võib-olla paar tundi ma püüdsin midagi eesti keeles seletada, aga kui räägid nagu seinaga, siis sellel ei ole mõtet.

Narva keelekümblejad ei ole valmis õppima aineid eesti keeles, kuna nende eesti keele tase on A2, aga õppeaine eesmärkide saavutamiseks on vaja vähemalt B2-taset.

Seega on keelekümblusõpetajad dilemma ees: kas õpetada vene keeles, saavutades õppekava eesmärke ja mitte täites riigi pandud kohustust õpetada riigikeeles, või õpetada eesti keeles, mitte saavutades õppekava eesmärke ja täites riigi pandud kohustust õpetada riigikeeles. Paljud Narva õpetajad valivad esimese variandi ja ma leian, et see on õigem.

Kas oled saanud tagasisidet Narva linnavõimudelt ning haridus- ja teadusministeeriumilt, kellele sa oma töö lugeda saatsid?

Linnavalitsusest pole keegi vastanud ja kui ma magistritööd kirjutasin, siis Viktoria Lutus (Narva linnavalitsuse kultuuriosakonna juhataja − toim.) loobus isegi minuga kohtumisest ning otsesuhtlusest. Ta ütles, et on valmis vastama minu küsimustele kirjalikult. Ootamine võttis kaks kuud ja vastused, mis ma lõpuks sain, olid poliitiliselt korrektsed, et kõik on justkui korras.

Ka ministeerium ega sihtasutus Innove pole vastanud, aga töö kaitsmisel osalesid mõned Innove esindajad ja nii nemad kui õppejõud ütlesid, et see on kauaoodatud töö. Et see on tõde, millest kahjuks keegi ei julge rääkida.

Pead silmas seda, et Innove on Narva koolidele nagu lüpsilehm, jagades keelekümblusprogrammi läbiviimiseks suuri summasid, aga tulemusi vastu ei nõua? 

Jah. Tulemuste eest ei vastuta ka linnavalitsus, sest tema ju keelekümbluseks raha ei eralda.

Linnas on kaks kooli, kus keelekümblus või vähemalt eesti keele õpe annavad häid tulemusi. Üks on Narva keeltelütseum, mis on läbi aastate keeltele spetsialiseerunud ja on keeleõppe poolest metoodiliselt väga tugev kool. Teine on Narva Vanalinna riigikool, kus põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamisel sooritavad vene emakeelega õpilased eesti keele eksami emakeelena.

Aga enamikus Narva koolides eesti keeles õpetamine ei tööta. Omavahel rääkides seda ka tunnistatakse, aga kui tullakse ministeeriumist, raporteeritakse arvatavasti, et kõik on korras. Tarmo Valgepea (endine Jõhvi riigigümnaasiumi direktor − toim.) ütleski, et see on nagu nõukaaegne pokazuhha.

Kas sellega tuleks Narvas leppida või peaks siiski midagi ette võtma?

Ma arvan, et peaks midagi ette võtma, kuna see on kõigepealt kasulik narvakatele endile. Keeleõpe on osa integratsioonist ja mida integreeritum on ühiskond, seda lähemal ollakse Eestile, mitte Venemaale. Kui vaadata, mis toimub Venemaal ja mis Eestis, siis parem on olla Eesti sõber. Nii et eesti keele õppimine on vajalik ja ka võimalik, nagu me kahe Narva kooli puhul näeme.

Kindlasti saab seda teha ka teistes koolides nii, et see tulemusi annaks. Näiteks kutsuda Narva missioonitundega õpetajaid mujalt. Narva Vanalinna riigikoolis õpetab 12. klassis eesti keelt inimene, kes käib Tartust. Miks mitte kutsuda ka teisi? Neile tuleb küll rohkem maksta, aga kui see on riigi poliitika, siis seda tulebki teha.

Koolijuhid kindlasti ütlevad, et mujalt õpetajate meelitamine ei ole lihtne. 

Jah, probleemiks on Narva maine, et siin on venelased ja kuritegevus. Veel üks probleem on selles, et kui noored isegi tulevad Narva, siis nad leiavad koolis täiesti teistsuguse keskkonna. Ülikoolis nad õpivad üht, aga Narvas on veel vanaaegne süsteem, kus direktor on justkui jumal, kellele kõik peavad alluma − pean silmas munitsipaalkoole.

Väga palju sõltub koolijuhist. Narvas on mitu koolijuhti, kes ei kvalifitseeru direktoriks ja on määratud kohusetäitjaks. Linnavalitsus saab nendega manipuleerida, nad kardavad ja ei nõua ka tulemusi, kuna ei taha linnavalitsusega vastuollu minna ega oma kõrge palgaga töökohta kaotada.