Peapiiskop Urmas Viilma ja Avo Kiir mihklipäeval pidulikul teenistusel uuenduskuuri läbi teinud Iisaku kirikus. ERAKOGU Praegu juba pensionieas olev kirikuõpetaja Avo Kiir, kes teenib ka Illuka ja Tudulinna kogudust, leiab, et iga põlvkond peaks pühakoda kaunimaks muutma. Tema soov oleks jätta oma ametijärglasele korras pühakojad.
Alates 1987. aastast Iisaku kogudust teenima määratud Avo Kiirel on teenida ka Illuka ja Tudulinna kogudus ning ta ütleb, et mure on olnud kõigi kolme kirikuhoone pärast.
“Nagu pühademuna”
“Mida lähemale pensioniiga tuli, seda rohkem mõtlesin, et ühel hetkel lõpetan teenimise. Seda enam oli vajadus need pühakojad korda saada − et sel, kes minu järel tuleb, poleks majandusküsimustega muret.”
Enne vaimulikuks saamist töötas Kiir ehitusalal ning ta arvab, et tema soov, et kõik hooned oleks korras, võib osalt sellestki tuleneda.
“Eriti pühakoda − ta peab olema korras. Esiteks on need hooned õnnistuseks kogudustele ja teisalt väikestele kogudustele ka koormaks. Algul olid kirikuhooned mõeldud sadadele, aga nüüd käib seal jumalateenistusel paarkümmend inimest. Selge see, et nad ise pole suutelised hooneid korras hoidma; niigi lähevad kõik vahendid selle peale. Aga kui nad juba on, tuleb hoolitseda, et nad oleksid ilusad. Olen sageli rääkinud, et see on nagu Taimaal − kui on tempel, särab see nagu pühademuna. Nii peaks meilgi olema.”
Iisaku kirikuhoone meenutabki nüüd, pärast põhjalike renoveerimistööde lõppu, oma rohkete värvikirevate vitraažidega heas mõttes pühademuna.
Laastud lendasid
Renoveerimistööde alguseks oli kõige nutusem olukord tornikiivriga. Sel oli rohkem kui pool sajandit vana laastkatus. “Vahepeal oli seda küll tõrvatud, aga laast on laast ja see ei pea igavesti vastu − see hakkas juba mädanema ja laastutükke langes. Kirikuhoonel oli Iisakus samuti varem laastkatus, aga paarkümmend aastat tagasi asendati see eterniidiga. Tornikiiver oli esimene asi, mis oli vaja teha,” räägib Kiir.
AVO KIIR: “Algul olid kirikuhooned mõeldud sadadele, aga nüüd käib seal jumalateenistusel paarkümmend inimest. Selge see, et nad ise pole suutelised hooneid korras hoidma; niigi lähevad kõik vahendid selle peale. Aga kui nad juba on, tuleb hoolitseda, et nad oleksid ilusad.”
Tornikiirvi kordategemiseks saadi PRIA kaudu toetust ja laaste sai paar aastat tagasi asendama tsinkplekk. Kiire sõnul andis uus tornikiiver ka edasistele töödele hoo. Kuna pühakoja katus lasi kohati isegi läbi, vajas seegi asendamist. Mullu detsembris sai valla ja omavahendite toel ka terve kirikukatus kaetud tsinkplekiga.
Viimane suur töö kiriku juures oli fassaad. Tänavu suvel saadi seegi PRIA projektiraha ja omavalitsuse toel korda. Esmalt pesti maha vana lubjajäänus, tehti krohviparandused ja pandi peale uus, ilmastikukindel värv, asendati plekkdetailid fassaadil ning värviti väljast aknaraamid. “Esmalt põeti: hind on kõrge − 70 000 eurot −, kust seda saada? Aga võeti ette ja tööd said tehtud! Praegu on Iisaku kirik samuti korras,” on kirikuõpetaja rahul.
Värvilised aknad
Üheski teises maakonna kirikus pole nii palju vitraaže, kui on Iisaku omas. Kohaliku vanima vitraaži paigaldamise aeg ja päritolu pole teada − ovaalne vitraaž paigaldati kirikusse pärast selle taastamist XIX sajandi lõpus toimunud tulekahju järel.
Kahe uuema vitraaži autor on Eesti tuntumaid selle ala kunstnikke Dolores Hoffmann ning nende teema on ohverdus: ühel aknal on Iisak ja teisel Kristus. Järgmisena valmis vitraaž, kus on Maarja Kristusega, ning selle tegi Andrei Lobanov. See tundus Kiirele väga õnnestunud ja seetõttu telliti temalt ka järgmised − neli vitraaži, mis paiknevad altariruumis. Uusima pühitses peapiiskop Urmas Viilma mihklipäeval.
Vitraažid on personaalne annetus neljalt perekonnalt. Kiirele tundub, et selline komme levib, sest kogudustel pole tavaliselt vahendeid, et remontida või kunstiteoseid tellida. “Aga me saame seda soodustada. Vitraažid annavad pühakojale hoopis teise õhkkonna. Tundsin, et iga põlvkond peaks pühakojale midagi rikastuseks andma − mõtlen just puhtalt kunstilisi väärtusi. On hea, et oleme saanud vitraaže tellida, aga see töö pole lõppenud − Iisaku kirikul on aknaid veel küll,” räägib Kiir.
1952. aastal sündinud Kiire tegevvaimulikuks oleku aega pikendas kirikuvalitsus nelja aasta võrra ja sellest on kaks veel teenida jäänud. “Pärast seda lasen tegutseda noorematel − kui neid on kusagilt võtta.” Kiir teenib kõiki kogudusi tasuta − missioonitundest. Talle on sealjuures toeks ka riigikogu liikme pension, sest ta kuulus esimesse taastatud Eesti riigi parlamenti.
Praegu Kiir vajadust suuremate tööde järele kirikuhoonetes − ka Illuka ja Tudulinna koha pealt on ta süda rahul − enam ei näe, aga veidi kaugemas tulevikus võiks tema meelest Iisakus siseseinu värskendada valgendamise läbi.
Tänavu suvel esines festivali 7 linna muusika raames Iisaku kiriku Peterburi riiklik akadeemiline koorikapell. ALEKSANDR KOZULIN