“Linnainimesed, kes üldse loodusesse ei satu, on sageli õnnetud,” ütleb Vladislav Koržets.
MATTI KÄMÄRÄ 

Humoristi, kirjaniku, saatejuhi ja kirgliku kalamehena tuntud Vladislav Koržets vaatleb inimese ja looduse suhteid talle omasel tasakaalukal moel ning paneb kokku suurt kalaentsüklopeediat.

Härra Koržets, te olete õnnelik inimene: elate koos oma laste peredega ja toimetate kõik ühiselt ka Koržetsite perekohvikus, õigemini küll kalarestoranis Kalambuur. Selliseid perekondi tänapäeval just väga palju ei ole.

Ei ole palju jah, aga mul on selline väike salasoov olnud. Ma olin küll valmis selleks, et nii ei lähe, aga kui on olnud elus hetki, kus olen saanud otsustada ja selle heaks midagi teha, olen teinud neid valikuid, mis on kaasa aidanud sellele, et saame kogu perega lähestikku elada − ühes majas, ehkki samas kõik eraldi.

Põhjus, miks ma seda olen tahtnud, on osalt see, et ma ise kasvasin üksiku lapsena, minul ei olnud sidet vanavanematega, kes olid hoopis kaugel, ja üldse sugulastega oli side napivõitu. Ma tundsin sellest perekondlikust-sugukondlikust asjast puudust.

Kas kasvatasite teadlikult sellist sugukondlikku olemist?

Oma juurte igatsus, ühtsuse igatsus on inimeses sees, tema ürgse üksindustunde ületamiseks on perekond üks võimsamaid variante.

Mul on kaks last ja viis lapselast − juba hakkab looma. Ma näen neid kõiki iga päev, olen juures. See on seletamatu turvatunde allikas.

Eks ühised huvid ole samuti kooskasvamise tulemus.

Liiga palju neid ühiseid huvisid ju ka ei ole. Ma ei ole arvanud, et lapsed peavad tegelema samade asjadega, millega mina tegelen − tegelegu nad täpselt sellega, mis neile rõõmu valmistab. Elul ei ole mingit mõtet, kui ei ole rõõmu.

Ega sedasama Kalambuuri ei oleks ilma minu lasteta, üksi ei oleks ma seda teinud, rohkem ongi see eriti mu poja, aga ka tütre tahtmine midagi niisugust teha. Poeg hakkas koos minuga kokkamisüritustel ja kalastuskoolitustel kaasas käima ja sealt see kasvas. Ta tundis ära, et talle meeldib, ta tahab seda teha. Kokana on ta praegu palju professionaalsem kui mina, sest tema teeb seda iga päev, tema on siin peakokk.

Kui te oma mitme põlvkonna koos elamisega olete mõnes mõttes ehk “ajast maas”…  

Jaa, see ühiselt elamine ei ole tänapäeval tavaline, elu loobib inimesed laiali, sidemed on nõrgukesed.

… siis ühes teises asjas olite ajast ees: olete elu jooksul pidanud hulga erinevaid ameteid ja seda ajal, mil oli tavaks terve elu pigem ühes kohas töötada.

Püsimatust ja sellega seonduvat on minus olnud küll, tuleb tunnistada. Mind on elus päris mitmed asjad huvitanud. Mõne asjaga tegelema hakates olen kogenud, et kui see algul ei tundugi nii huvitav, siis võib muutuda huvitavaks. Mul on olnud õnne olla tegus ja ka edukas väga erinevatel aladel.

Ma olen tundnud seda, et ainult ühe valdkonnaga tegeldes kipun ma sellesse asja kinni jääma, ma ise, see sügavam “mina” võib kaduma minna.

Kui ma olin väga pikalt humoristiametit pidanud ja naljalugusid kirjutanud ja sellega lõpetasin − sest ma ei tahtnud enam humorist olla −, siis kui proovisin mõnda luuletust kirjutada, tabasin ennast sellelt, et tahan ilmtingimata seda luuletust puänteerida või kuidagi viguriks keerata.  See on juba nagu kutsehaigus, mõtlemistüübi haigus, mullis kinni olemine. See mõjutab kogu isikut; need rollid, mida me ühiskonnas võtame, hakkavad ka isiksust muutma ja kujundama.

Selleks, et eneseni jõuda, sügavamas mõttes, tuleb enesest vahepeal lahti ütelda. Mu enese “mina” võib jääda varju, kui ma hakkan samastuma sellega, millega ma tegelen.

Omaette oskus on see õige aeg ära tunda, millal lahti lasta − meeldiv ja mugav on ju jätkata sellega, mis on tuttav.

Ongi meeldiv ja mugav. Ja on hirm vahetada tegevusvaldkonda, jätta see, mis on leiva lauale toonud.

Ega need pöörded ole ka liiga järsud olnud, tihti on järgmine asi juba õhus ja idanemas olnud. Ma käisin kalal ka siis, kui ma humorist olin ja Pikris [möödunud sajandil palju aastaid ilmunud populaarne nalja- ja satiiriajakiri − K.K.] töötasin; mõtlesin juba siis, et peaks ühe kalastusajakirja tegema. Kui Pikker kokku vajus, oli mul tegevusala baas olemas, esimese numbri kondikavagi koos ja kui huvilised kalastusajakirja tegemise jutuga minu juurde tulid, olin ma selleks valmis. Seda ajakirja tehes pidin rohkem kalal käima, sain rohkem kala, nende kaladega tuli midagi teha − tuli kokkama hakata. Üks sünnib teisest.

Noorest peast huvitusite näitlemisest, kirjutamine on teiega eluaeg kaasas käinud… aga ülikoolis õppisite hoopis matemaatikat.

See tuli sellest, et ega ma tahtnud ju Nõukogude sõjaväkke minna. Helistasin vastuvõtukomisjonile ja küsisin, kuhu on kõige väiksem konkurss. Öeldi, et füüsika ja matemaatika. Valisin matemaatika, tundus, et seda on hõlbus õppida − seal on vaja ainult aru saada, ei pea väga tuupima. Laias laastus oli see õige ettekujutus, mul ei olnud raske matemaatikat õppida.

Sellest, et ma akadeemilisest karjäärist loobusin, oli mul kaua kahju. Põhjus oli see, et mind kutsuti tööle Pikrisse − pakuti võimalust tegelda huumori ja kirjandusega hoopis suuremal määral, kui see oleks olnud võimalik pedagoogilise ja akadeemilise töö kõrvalt.

Nii et huumor seljatas akadeemilise karjääri?

Kirjandus, mitte ainult huumor − huumor oli see uks.  See on see kahe jumala teenimise küsimus; mõlemale võrdselt pühendudes ei pruugi kummaski tagajärjekas olla.

Humoristiamet oli nõukogude ajal ju üsnagi nööri mööda kõndimine.

Muidugi oli see hoopis teistsugune olukord. Minu kirjutamise eesmärk ei olnud kukutada nõukogude võimu, minu eesmärk oli inimest vaadata, ka iseennast, oma vastuoksustes, oma absurdsuses; seda inimeses, mida võib ka koomilisena näha. Muidugi oli allteksti, mõnusat pihku itsitamist. Satiirilise laadiga huumor arenebki välja alati nendes ühiskondades, mis on surutise all, kus on tsensuur.  See on moodus vaadata kõigele kaugemalt, mitte võtta probleeme surmtõsiselt. Seal tuleb õppida ridade vahele kirjutamise kunsti, äraütlemise vihjelist kunsti. Praegu pole selleks põhjust, nüüd on aeg teine, küsimus on pigem maitselistes asjades, huumori piirjoon jookseb pigem hea maitse ja labasuse vahel.

Enam te end humoristiks ei nimeta?

Huumor pole kadunud, kuigi ma ei kirjuta konkreetselt humoreske ega naljapalu. See tuleb teisel kujul − ega enese seest seda, mis seal on, naljalt välja ei viska. Minu maailmanägemine on olnud selline natuke… Mulle meeldib, kui inimesed mu ümber on rõõmsad, siit ka minu tahtmine inimeste meelt rõõmustada, üllatada natuke teistsuguste vaatenurkadega.

Härra Koržets, te olete üsna edev mees…

Muidugi!

…olete kogu aeg tahtnud pildil olla, esineda.

Jah, jah, jah. Mulle on tõesti meeldinud pildil olla.  Kui haarad kinni võimalustest, mida pakutakse, siis saadki oma soovi olla tähele pandud ja armastatud rahuldada.

Televisioon on teile seda ka päris pika aja jooksul võimaldanud: humoristina, tele(kala)kokana, saatejuhina.

Juba üheksakümnendatel sain huumorisaadetes vahepeal üsna pidevalt olla, kirjandusõhtuid salvestati ja näidati televisioonis. Kaamera- ja lavahirm oli nooruses muidugi ikka, aga selle kõrval kogesin, et mulle meeldis laval olla. Ja et kaamera armastab mind.

[Teleprodutsent] Raivo Suvistega oli juttu, et võiksin teha täiesti oma saate, ilmselt mingi kalastamisega seotud asja. Aga siis helistas mulle “Osooni” [1993. aastast ETVs jooksev loodusteemaline saade − K. K.] toimetaja − ma olin “Osooni” jaoks lõike ja süžeesid teinud − ja pakkus saatejuhi ametit. Parasjagu oli üleval küsimus, kas panna “Osoon” prime time’i või mitte; “Osooni” meeskonnale öeldi, et selle jaoks on neil vaja tugevat saatejuhti. Nemad kutsusid mind.

“Osoon” on siiamaani sellel parimal ajal.

On, ja ei kao sealt ka. See on maailmas üsna fenomaalne, et üks keskkonnasaade on prime time’il − tavaliselt on sel ajal mingid sotsiaalpoliitilised saated, talkshow’d, mängusaated, millel on palju vaatajaid.

Minu ülesanne saatejuhina oli “Osooni” lugusid efektsemalt serveerida − ütleme, et mina olin ainult nagu kelner. Vahel pakkusin ise ka mõne teema, aga mitte liiga palju; meil oli selge tööjaotus.

Te juhtisite “Osooni” kümme aastat; mullu septembris juhatasite uue hooaja sisse… ja see jäi teile viimaseks “Osooniks”. Miks?

Olin ammu otsustanud, et kui kümme aastat täis saab, siis ma rohkem ei tee, see on enese ammendamise, kordamise tunne.

“Osooni” oli väga hea teha, see oli suurepärane töö. Tuleme jälle tagasi nende elumuutuste juurde… sisemine tunne, et ma muutun ise “Osooniks”.  Sellest loobudes ma tegin loodetavasti millegi muu jaoks ruumi, enese sees.

Edevusest veel. Mõned aastad tagasi olite riigimetsa majandamise keskuse reklaaminägu, manitsesite plakatitel humoorikate sõnumitega inimesi metsas mõistlikult käituma. Kas sellest oli metsale kasu?

Ma tahaksin loota küll. Meie teadvus ja hoiakud ei muutu kiiresti, need tahavad vaikset imbumist. Kui metsas, puhkekohtades risustatakse, siis pragamine ei aita − koristamine aitab.

See pakkumine tuli mulle “Osooni” kaudu, ilmselt sellesama maine pärast: et ma ei ole mingi kuri onu, vaid talupoeglikult maailma nägev inimene.

Ajakirja Kalastaja toimetajana propageerisin huvikalastust, sest ma olen näinud, kuidas looduslähedaste hobidega tegelemine teeb inimesed rõõmsamaks, neil tekib suurem side loodusega. RMK kampaaniaga hoolitsesime ju samuti mitte ainult looduse, vaid ka inimese hinge eest.

Loodusega seonduvad teemad on viimastel aastatel mitmelgi puhul tuliseid arutelusid tekitanud. Kas üks või teine osapool on teid kui tuntud ja sõnaosavat meest ka endile kaasakõnelejaks kutsunud?

Need suured projektid tekitavad tõesti palju resonantsi, aga mõnede puhul on väga keeruline võtta üheseid hoiakuid ja seisukohti, kuna paljud avalikud väited tuginevad emotsioonidele, mitte teadmistele.

“Osooni” tegemise aegadel sain mõned kirjad, milles mulle heideti ette, et ma ei võta selget seisukohta metsaraiete küsimuses. Minul puuduvad selleks teadmised. Kui metsandust õppinud doktorid, üleni asja sees olevad inimesed on eri seisukohtadel − mille järgi siis mina oma seisukoha pean valima?

Nii et pooli te valima ei kipu?

Mõnes asjas ikka kipun, kui selles on minu meelest silmanähtavad kahjud. Pean silmas näiteks Rail Balticut − ma ei näe ühestki otsast selle asja tulu, ei saa aru selle mõttest. Mulle tundub see Eestimaa läbilõikamine raudteega väga kallis ja kuidagi tarbetu, loodusele on see ikka väga valus haav, mille tagajärgi ei oska praegu keegi öelda.

Võib-olla tasub juhinduda printsiibist, et rahval on alati õigus − ka siis, kui tal ei ole õigus. Mõningaid asju siin maailmas ei saa teha, enne kui laias laastus on sootsium selleks küps. Need võivad väga õiged ja head asjad olla, aga neid ei saa teha praegu, selles ajas. Vahel on nii, et mõned head ideed vajavad väga pikka küpsemisaega, enne kui neid saab realiseerima hakata − meie vaim ei ole valmis.

Näiteks Hiiumaal tekkis väga tugev vastuseis merre tuulikupargi rajamisele. Üks mu hea sõber arvas, et ma peaksin ka selle vastuseisuga ühinema. Ma muidugi ei ühinenud; küsisin vastu, et energia teile meeldib, aga kuidas teile Ida-Virumaa tuhamäed meeldivad.  Selline lokaalne huvi on vahel põhjendamatu, ei lase meil näha üldpilti, seda, kus on meie kõige suuremad probleemid loodusega. Põlevkivi kaevandamine on ju jätkuvalt ökoloogiliselt kõige rängem asi Eestimaal.

Kui palju te Ida-Virumaaga kokku olete puutunud?

Väga ei ole. Eks ma Narva jõe peal ja veehoidlal olen mõned korrad kalal käinud, aga suhteliselt vähe. Jääb natuke kaugele. Aga see loodus seal − Toila, Narva-Jõesuu, pankrannik ja meri − mulle väga meeldib.

Mida te oma esimestest kalalkäikudest mäletate?

Eks ikka kohe saaki − seda elamust: näe, ongi mul kala otsas! See vauefekt oli ikka väga võimas. Kuidas ma teda vahtisin! See oli minule täiesti uus ja hull maailm.

Mis kala see oli?

Kas särg või ahven, ega ma täpselt mäletagi. Vist oli särg ikka esimene.

Kusjuures ma läksin ju täiesti üksi kalale, Keila jõe peale.

Kui vana te siis olite?

Mis ma võisin olla − üheksane ehk.

Minu tädi mees andis mulle õnge. Enne näitas vihmaveetünnis, kuidas ujuk upub, kui kala võtab; näitas konksu ja kuidas sinna ussi otsa panna. Läksin jõele ja selsamal esimesel korral sain kohe kala. See on kõige hullem õnnetus, mis võib inimesega juhtuda − see emotsioon, üllatus ja kirg, mis tekib… Ja tahtmine seda jälle ja jälle kogeda.

Me otsime ju emotsioone. Ega ma kalal ei käi kala pärast, ikka emotsioonide pärast; et kogeda midagi väga ürgset. Seenel käime ju sama asja pärast − seente toiteväärtus on äärmiselt madal, aga milline on rõõm, kui näed puu taga kumendamas suurt puravikku!

Ma tean küll ja küll kalamehi, kes ise kala ei söö − nad käivadki püüdmas emotsioone.

Teile pole saak oluline?

Alguses oli ikka oluline küll. Kalamehel on oma arenguetapid: alguses tahetakse palju kala saada, seejärel tahetakse saada mõnda liiki, siis eriti suuri kalu ja siis tuleb aeg, kui tahetakse lihtsalt kalal olla.

See on mingitpidi ka hinge kool. Ei ole nii, et ma lähen ja võtan loodusest − loodus vahel annab, vahel ei anna. See õpetab alandlikkust, positsioneerib inimest − et ta ei ole jumalus ega peremees, vaid osa sellest loodusest.

Aastaid käisin kalavetel vähemalt korra, vahel kaks nädalas. Nüüd on hea, kui kuus korra. Minus on − uskumatu küll − kalapüügikirg tibakese raugemas.

Minu loomuses on olla mingites tegevustes väga kõvasti kinni. Suure kalaraamatu tegemise ajal panin kogu jõu sinna. Kui üks kirg lämmatab teist… Praegu on mul üks uus selline kirg, mis hoiab enda küljes kinni.

Mis kirg see on?

Entsüklopeedia, kalaentsüklopeedia. Ma ei tea, kas mul on jõudu seda valmis teha − palju eeltööd on küll juba tehtud −, aga ma töötan selle kallal ja loodan, et mulle on antud aastaid, et sellega ühele poole saada.