Sõduri nägu võtab ilmet.MATTI KÄMÄRÄ
Reede õhtul, vähem kui nädal enne Alutaguse vabadusvõitlejate monumendi Iisakusse jõudmist käib Tallinna lähistel kivikunstitöökojas kibe töö. Kolme meetri kõrguse sõdurinäo kallal on ametis rahvusvaheline kiviraidurite seltskond. Vägesid juhatab taanlane Brian Sibola Hansen, osaühingu Kivi Kunst omanik. Kõik see toimub võidukavandi autori Vergo Verniku valvsa pilgu all.
Kunstnikul ja skulptoril Vergo Vernikul on ka oma ateljee, aga sinna poleks tohutu graniidikamakas ära mahtunud. Kujutab ju konkursi võidutöö “Eesti sõdur” endast kolme meetri kõrgust karmiilmelist sõdurinägu, mille väljaraiumiseks oli vaja palju ruumi.
“Alguses kaalus see 32 tonni, nüüd valmiskujul 20 tonni ringis,” tähendab Vernik.
Raskused töömeeste ja materjaliga
“Minu Tallinna töökojas on Alutaguse vabadusvõitlejate monument suurim töö, aga minul mitte,” ütleb Brian Sibola Hansen, 40aastase staažiga kivikunstnik, kes viimased neli aastat on töötanud oma abikaasa kodumaal Eestis. Reedel on tal abiks üks itaallane ja üks eestlane, kes jagavad tema armastust kivikunsti vastu.
Taanlane tunnistab, et töömeeste leidmine on suur peavalu. “Noored ei taha enam käsitööd teha, sest see on raske. See on probleem kogu Euroopas, ehkki kiviraiduri töö on näiteks Saksamaal ja Põhjamaades väga hästi tasustatud. Noored eelistavad pigem istuda ja arvutiklahve klõbistada.”
Samasugune vaev nagu tööjõu leidmine oli ka halli graniidilahmaka kohaletoomine. Otsingu tegid keeruliseks nii hiiglaslikud mõõdud kui nõudlikkus kvaliteedi puhul. “Pidime eriliselt valima, sest see poleks ju kena, kui sõduri näol nina ära kukuks,” naerab Hansen.
Väljavalitud materjal jõudis Soomest kohale poolteise aasta eest ja siis sai tööga pihta hakata. Hanseni sõnul töötati õuetingimustes ka kahekümne miinuskraadiga − sellist kobakat juba ateljeesse sisse ei vii.
“Algul olin vähem juures, nüüd rohkem, sest tähtaeg tuleb peale,” räägib Vernik. “Üks külg hakkab juba välja tulema, teise juures on veel teha. Aga nad lubavad, et neljapäeval saab monumendi Iisakusse viia.”
Hansen kinnitab, et tähtajaks jõutakse valmis. “Ööd on valged,” muheleb ta. “Tegelikult on asi nii, et seda tööd jaksab teha maksimaalselt 12-14 tundi − rohkemaks pole jõudu. Jookseme iga päev maratoni, aga igal maratonil on finiš.”
Finiš terendab ka priiusemonumendile, millesse Taani kivikunstnik on poolteist aastat sisse elanud.
“Alati peab töösse sisse elama. Praegusel juhul pean elama Vergo mõtetes ja saama aru, mis tal peas toimub. Tunnen kõiki Vergo skulptuure. Nii õpid tundma tema stiili ja tead, et võib-olla see asi pole temale nii tähtis, aga see jälle on väga oluline. Vahel tuleb teha valikuid − see on ju tükk graniiti, mida ei ole kõige lihtsam vormida.”
Inspiratsioon sõjamehe bareljeefist
Vernik tunnistab, et polnud kindel, kas tema ideed on üldse võimalik ellu viia. “Küsisin Brianilt, kas sellist sakilist asja saab üldse raiuda, ja tema ütles, et saab.”
Raidkuju tellimiseks korraldati ideekavandi konkurss juba kolme aasta eest. Vernik sai inspiratsiooni fotost, kus oli kujutatud Alfred Kase Eesti sõjamehe bareljeefi. Viimane kuulus Iisaku kiriku seinal oleva mälestustahvli juurde, mis meenutab Vabadussõjas langenud Iisaku kihelkonna inimesi.
“Mulle see bareljeef täitsa meeldis, kuigi oli omamoodi naivistlik. Aga ma sain sealt impulsi ja selle järgi hakkasin tegema kavandit, algul savist, siis kipsist.”
Mõlemad kavandid, nii väiksem kui suurem, on kogu aeg töömeeste silme all.
Vernik sõnab, et mõne töö puhul on tähtsam vorm, mõnel sisu, aga praegusel juhul on mõlemad ühtviisi kaalukad. “Kui asi kõnetab, on ka endal huvitav, muidu pole sellel tööl mõtet.”