Iisaku valla algatuses asuda koos veel kuue omavalitsusega läbirääkimiste laua taha ühise suurvalla moodustamiseks pole tegelikult palju üllatavat ega ole see maakonnas ka midagi enneolematut. 2009. aasta algul tegi Jõhvi vallavalitsus Toila, Illuka, Mäetaguse, Iisaku, Kohtla ja Kohtla-Nõmme vallale ettepaneku alustada ühinemisläbirääkimisi. Mitmed omavalitsusjuhid pidasid toona ettepanekut mõistlikuks, kuid volikogudes kohtas see vastuseisu ning lõpuks jooksis algatus liiva. Põhjuseks paljuski seegi, et sama aasta sügisel olid tulemas kohalikud valimised.

Iisaku idee sättida end maakonna lõunaregiooni keskuseks, liites Peipsi piirkonna vallad endaga, on üsna loogiline. Ent on väheusutav, et kõik ettepaneku saanud selle projektiga kaasa minema nõustuvad. Välja võib jääda Avinurme, kes on ennast ikka isepäiseks ja erandlikuks pidanud, nii-öelda keskuseks keset karulaasi. Peale Avinurme võib keeldumine tulla maakonna suurimalt rahajõmmilt Mäetaguselt, kelle toimetulekut toetab tublisti kaevandamisest saadav ressursitasu. Samasugused meeleolud võivad vohama lüüa ka Mäetaguse üleaedsel Illuka vallal, kus raha samuti rohkem kui igapäevaseks toimetulekuks hädatarvilik. Raha jääb vähemaks ja otsustusõigus väiksemaks. Millega seda kompenseeritakse?

Oleme ju tegelikult juba kuulnud probleemidest, et pärast omavalitsuste ühinemist võrdsetel alustel tuleb kellelgi ikka väiksema venna rolli jääda, see on paratamatu. Ent kui ühinemine juba toimub, siis tagasiteed ei ole. Praegusel juhul saab üheks oluliseks küsimuseks kavandatava suurvalla koolivõrgu küsimus. Praegu on nende seitsme valla peale kuus üldhariduskooli, neist kaks gümnaasiumid. Nii see kindlasti ei jääks.

Aga on ka tugev argument liitumiseks. Riik on andnud mõista, et kui omavalitsused ise vabatahtlikult ei otsusta, liidetakse otsustamatud sunniviisiliselt. Ja vabatahtlik kokkukolimine on ikka parem kui sundabielu.