Kuigi praegu armastatakse rääkida, et tegelik haldusreform on alles ees, tuleb tõdeda, et nüüdseks on kõige olulisemad seadusest tulenevad otsused tehtud ning liitunud omavalitsused püüavad uute oludega kohaneda.

Kõrvuti teiste seadusest tulenevate otsustega on vastvalitud volikogud pidanud kinnitama ka hüvitised ametist lahkunud endistele omavalitsusjuhtidele. Ja ehkki see volikogudes enamasti mingeid suuremaid emotsioone esile ei kutsunud (näeb ju seadus hüvitiste maksmist tööst ilma jäävatele omavalitsusjuhtidele ette), võib tavakodaniku silmis selline helde ülekuldamine tunduda küsitav. Kui tavaline töötaja koondatakse, ei saa ta kuidagi loota aastapalgale, vaid äärmisel juhul hüvitisele kolme kuupalga ulatuses.

Tegelikult keegi eriti ei varjanudki, et selliste hiigelhüvitiste näol tahab riik valitsuse näol osta ära meie omavalitsustegelased, et need oleksid leplikumad vabatahtlikult naabritega liitumisel. Seda võib nimetada ka riiklikuks valurahaks heapalgalise töökoha kaotamise eest.

See on inimlikult mõistetav, ent see näitab ka, et igasugused jutud riigimehelikkusest ning aatelisusest, riigi arengu huvide esiplaanile seadmisest maksavad paljude poliitikute puhul vaid siis, kui sellega kaasneb kopsakas meelehea. Vähemalt eeldas reformi algatanud ja läbi viinud riigi keskvalitsus sedamoodi. Aga paljudel jääb kripeldama küsimus: kas reformide läbiviimine eeldab ka tulevikus, et nendelt, kellest muutuste läbiviimine sõltub, hakatakse riigile olulistes küsimustes nõusolekut raha eest ostma?