Aastal 2004, kui Eesti Raudtee alustas Narvas raudteesõlme rekonstrueerimist ja laiendamist, tõstsid linlased lärmi. Piirkonna elanike arvates kahjustanuks need tööd nende elukeskkonda ning tõstnuks raudtee lähedusega seotud riskide taset. Asi läks toona päris tuliseks ning jõudis isegi kohtusse, kuid lõpuks tehti tööd ikka ära, nende seisukohti, kes ohtudest rääkisid, kippusid raudtee esindajad naeruvääristama.

Teisipäeval Sonda kandis toimunud suur reostus aga näitas selgelt, et raudteel valitsevad suured riskid. Meie maakonda läbivad aastas sajad ja tuhanded tsisternid igasuguste kemikaalide ja kütustega, mis on loomulikult enamasti mürgised ja plahvatusohtlikud.

Kuidas Sondas ja seejärel Tapal sai selline ulatuslik leke võimalikuks, peab selgitama uurimine. Aga juba praegu võib kindlalt öelda, et kui see võimalikuks sai, siis on kusagil mingeid reegleid rikutud või on kontrollimehhanismid ebapiisavad.

Maakonnas on olemas kriisikomisjon, kes regulaarselt koos käib ja kriisiolukordi läbi arutab. Seal peaks olema selgelt paika pandud ka tegevuskavad ja teavitusliinid õnnetuste puhul. Sonda juhtumi puhul tuli aga välja mitmeidki puudusi, mis olukorra tõsisemaks pööramise korral oleks võinud väga traagiliselt lõppeda. Me ei räägi sellest, et juba info liikumine selles loos oli pehmelt öeldes konarlik.

Loodetavasti on see juhtum hea õppetund neile, kes meie piirkonnas kriisiolukordadele kiirelt ja adekvaatselt reageerima peavad, ning sellest tehakse piisavad järeldused.