Narva linnavalitsus kulutas 3000 eurot, et teha avaliku arvamuse uuringuga kindlaks, kes on kõige populaarsemad linlased.

Kohalike valimiste eel on kindlasti huvitav teada, kel on kõige tugevam hääletõmbevõime, ja mingi  pildi selle kohta äsjane uuring ka annab. Kuid päris üksüheselt siiski uuringu tulemusi häältearvuks konventeerida ei saa.

See, et linna sümfooniaorkestri dirigent Anatoli Štšura on narvalaste seas austatud ja lugupeetud isik, ei kindlustaks talle veel automaatselt kuhjaga hääli. Inimesed hindavad teda kui inimest ja muusikut, aga mitte kui poliitikut. Samas on nii mõnigi märksa madalama populaarsusega kohalik poliitik suuteline valimistel tänu oskuslikule kampaaniale välja võluma üllatavalt suured häältemäed.

Populaarsuse edetabeli kõrval tasuks Narva linnavõimudel aga märksa sügavamalt süüvida sama uuringu teiste küsimuste vastustesse. Miks näiteks leiavad pooled narvalased, et Eestis rikutakse nende õigusi, samas kui nad ise selle kohta konkreetseid näiteid tuua ei oska? Millest tuleneb selline hoiak ja kuidas saaks seda muuta?

Samamoodi peaks murelikuks tegema asjaolu, et 80 protsenti vastanutest on veendunud, et linnavõim on korrumpeerunud. Mis toidab sellist hoiakut ja mida peaksid linnavõimud muutma, et sellisest kogu linna mainele halvasti mõjuvast kuvandist lahti saada? Neile küsimustele tuleb püüda vastuseid leida.