Riigikohtu seisukoht, et 2013. aasta kohalike valimiste eel tegi Edgar Savisaar Tallinna maksumaksjate raha eest mitte munitsipaalreklaami, vaid iseenda valimisreklaami ning peab nüüd maksma linnale tagasi 116 642 eurot, on oluline pretsedent enne järgmisi kohalikke valimisi, mis toimuvad juba vähem kui aasta pärast.

Küsimus pole niivõrd Savisaare isikus, olgugi et see viis, kuivõrd väljakutsuvalt ja küüniliselt ta avalikku raha oma poliitkampaaniaks kasutas, on omaette klassist. See oli justkui karistamatuse demonstratsioon: võime teha, mida heaks arvame, küll valijad meile taas võimu kätte annavad ja ükski muu võim meie peale ei hakka. Nüüd selgus, et hakkab küll.

Sellist avaliku raha ja isiklike poliitiliste huvide segiajamist tuleb paraku esile sugugi mitte ainult Keskerakonnas ja pealinnas, vaid kohalikel valimistel ka paljudes teistes kohtades ning teiste erakondade ja valimisliitude puhul. Ka Põhjarannik on Ida-Virumaalt läbi aegade toonud ohtralt näiteid, kus valimiskampaaniates ametlikult deklareeritud kulusummad on silmanähtavalt väiksemad sellest, mis kampaania käigus tegelikult silma hakkab.

Võib arvata, et Savisaare juhtumi mõjul muutuvad skeemid, kuidas tegelikke valimiskulusid ja rahastamisallikaid varjata, kavalamaks, sest sissekukkumisel on ikkagi tagajärjed. Samas oleks tahtmine siiski uskuda, et ka poliitilise võitluse võtted muutuvad ausamaks ning valimiskampaaniateks kulutatav raha ja selle päritolu saavad läbipaistvamaks ja lähevad tegelike kuludega senisest paremini kokku.