Põhjarannik kirjutab olukorrast Kohtla-Järvel, kus ühe vana kaevanduskäigu varingu sulgemine võttis aega kaks aastat. Kusjuures sulgemistööde projekteerimine oli viis korda kallim kui töö ise.

Nüüd tegutsetakse uue augu kallal Kohtla vallas. Jälle uus projekt, mis võib maksma minna taas 25 000 eurot, pluss tööraha. Kui palju aga veel aega kulub, et see auk taas lõpuks korda teha, ei tea keegi. Ja kogu selle aja vältel kujutab see auk ju endast ohtu.

Selline jamamine ja nii suurte summade ühte auku toppimine tundub terve mõistusega inimesele täiesti arulage. Ometi teeb riigi bürokraatiamasin ühe augu kallal suurt tööd, alates rahataotluse läbivaatamisest KIKis kuni projektide ja tööde tellimise hangeteni välja. Ja see masin järgib seadust, nagu kõik tema sees olevad mutrid, kruvid ja hammasrattad.

Huvitav, et kellelegi ei tule pähe, et lisaks raharaiskamisele on selline olukord jabur, seda enam, et Eesti Energial on kogemus sellistes olukordades tegutsemiseks. Ja see kogemus näitab, et kaevandusaukude varingute sulgemine võtab aega üks-kaks nädalat ja pole kindlasti nii kallis kui ülaltoodud näited.

Kui mõistuspärast tegutsemist segavad seadused, siis tuleb nendega tegelda ja − nagu armastati öelda ka meie presidendivalimiste kampaania ajal − rumalaid seadusi pole ju kellelegi tarvis. Järelikult on kusagil seadustes palju suurem auk kui see, mille kinniajamine võttis kaks aastat aega.