President Kersti Kaljulaid tõdes eelmisel nädalal Ida-Virumaa visiidi lõppedes, et ta nägi Ida-Virumaal hoopis teisi asju, kui üleriigiline meedia maakonnast kirjutab. Ehk siis presidendi mulje meie maakonnast oli igati positiivne ja tema soovitus Tallinna ajakirjanikele oli tulla siinset olukorda oma silmaga kaema.

Küllap oli presidendi positiivsete muljete taga ka asjaolu, et talle näidatigi siin positiivseid asju, mida ju Ida-Virumaal kuhjaga kahtlemata on. Aga ei saa ka eitada, et nii mitmeski olulises valdkonnas on Ida-Virumaa teiste maakondadega võrreldes punase laterna rollis. Nagu näiteks tööpuudus, keskmise palga tase, tervisenäitajad või keskkonnaprobleemid. Arvud ja statistika räägivad siin oma vääramatut keelt.

Seda, et Ida-Virumaa areng on seejuures olnud silmanähtav, ei saa aga samuti eitada.

Presidenti ärritas kohtumine siinsete omavalitsuste esindajatega, kes riigipeale üksteise võidu muresid kurtsid ja kinnitasid, et riik peab maakonnale aina sagedamini abikätt ulatama. Presidendi arvates on see väljapressimine ja inimesed kohapeal peaksid õppima ise rohkem enda huvides tegutsema. Sellest oli kantud ka tema Narva kolledžis peetud kõne, mis peamiselt pühendus vabaühenduste rolli tõstmise tähtsusele.

Põhjaranniku arvates ei tohi murede kuulutamisega tõesti üle piiri minna, sest see hakkab ühel hetkel aina rohkem kahjustama ka piirkonna mainet. Samas on aga Ida-Virumaal spetsiifilisi ja pikaajalisi probleeme, mille lahendamisega ei saa ei omavalitsused ega vabakond ilma riigi toeta hakkama.