28. oktoobril võiks järgnevatel aastatel Kohtla-Järve Oru linnaosas hakata lippe heiskama. See on kuupäev, mis tähistab rohkem kui tuhande elanikuga linnaosa naasmist tsivilisatsiooni rüppe. Kraanist tulev joogivesi võiks ju  21. sajandil Euroopas asuvas riigis olla üheks selle tunnuseks.

Oru elanikel on tõeline põhjus rõõmustamiseks. Uue veetoru kraani avamisel said vett rüübates plusspunkte teenida ka poliitikud ja ametnikud. Ei ole kahtlust, et tegu on ühe positiivsema sündmusega sel sügisel Ida-Virumaal. Olgugi et uue toru rajamine nõudis eri põhjustel soovitust märksa rohkem aega.

Kogu helgema poole kõrval ei tohiks unustada, et mitu olulist teemat ongi jäänud selles Oru veesaagas mõistatuseks.

Oru inimesed kurtsid juba aastaid enne benseenireostuse kindlaks tegemist, et joogivesi haiseb ja on kõrvalmaitsega, kuid võimud ei võtnud neid signaale kaua tõsiselt.

Pingutustele ja tehtud kulutustele vaatamata jäi benseenireostuse põhjus ja selle tekitaja välja selgitamata. Võib muidugi mõelda, et tulevikku silmas pidades polegi see ehk kõige tähtsam. Kui tegu peaks olema aastakümnetetaguse reostusega, siis on äärmiselt keeruline toimunu eest vastutajat leida.

Kõige olulisem oleks teada, millist mõju mürgise vee teadmatusest tarbimine Oru inimestele avaldas. Põhjalikum terviseuuring oleks vajalik, kuna siis oleks võimalik paremini leevendada ka kaasnenud kahju.

Et tulevikus sellise probleemi lahendamine niivõrd üle kivide ja kändude ei läheks, tasuks kriitiliselt analüüsida neid tegevusi, mis kolme aasta jooksul alates reostuse avastamisest ette võeti. Võimalik, et mõni väike seadusemuudatus aitaks vähendada bürokraatiat, et inimestele oluline samalaadne probleem edaspidi kiiremini lahendatud saaks.