Kuigi Keskerakonna pikaajaline valitsemine nii Narvas kui Kohtla-Järvel pälvib rohkesti teenitud kriitikat, ei tasu neil ilmselt väga palju muretseda, et võim neis linnades ka aasta pärast toimuvate valimiste järel käest peaks libisema. Iseasi, kui nad just ise kodusõja käigus mitmesse leeri ei jagune.

Kõik teised suuremad erakonnad on oma tegevusetusega muutnud Keskerakonna jaoks võimulpüsimise mugavaks. Aasta enne valimisi pole mingeid märke, et nad püüaksid oma positsioonide parandamiseks midagi ette võtta.

Eelmistel kohalikel valimistel Keskerakonnale ainsana konkurentsi pakkunud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna lipp on pärast Jevgeni Ossinovski saamist erakonna esimeheks Ida-Viru linnades sootuks longu vajunud. Kui peaks nimetama nii Narvas kui Kohtla-Järvel vähemalt viis tuntud sotsiaaldemokraati, kes oleksid võimelised võtma kohalikel valimistel vähemalt 300 häält, siis jääb see ülesanne vastuseta.

Reformierakonna seis pole sugugi parem. Piirkonnajuht Deniss Boroditš räägib küll pidevalt kõvast töötegemisest, aga selle tulemused ei kiirga kusagilt välja. Pigem on oravapartei lootused rihitud sellele, et Kohtla-Järvel kokkuleppel Valeri Korbi ja Narvas Mihhail Stalnuhhiniga väikegi võimuraas endale saada.

IRLi mitmed juhtfiguurid tulevad küll aeg-ajalt välja Ida-Virumaa-teemaliste algatustega, ent oma erakonna piirkondlik organisatsioon on mõlemas linnas sama hästi kui koomas.

Vabaerakond on teatanud, et nemad oma nimekirju tegema ei hakka ja nende kandidaadid lähevad valimisliitudesse. Justkui selleks, et mitte parteistada kohalikke valimisi.  Tegelik põhjus paistab olevat aga selles, et neil lihtsalt pole  piisavalt oma inimesi, et nimekirjadega välja tulla.

Narvas ja Kohtla-Järvel pikutab võim piltlikult öeldes maas. Aga kummardamata seda üles ei korja.