Eestis on alaealiste kuritegevus kümne aasta tagusega võrreldes vähenenud ligi kolm korda. Mullu registreeriti üle riigi 1428 alaealiste sooritatud kuritegu, Ida-Virumaal fikseeriti neist veidi vähem kui viiendik − 272. Noorte tavakuritegevuse vähenemise põhjused on erisugused, alates sellest, et ka noori endid on vähemaks jäänud, lõpetades sellega, et teismelised ongi tänapäeval vähem väljas, veetes rohkem aega arvutis või nutiseadmetes.

Riik on üldiselt ka selle kümne aasta jooksul hoidnud alaealiste seaduserikkujate suhtes seda joont, et võimalikult palju kohelda neid siidkinnastes. On levinud arusaam, et kohene karm karistamine ja “paberite rikkumine” ei ole kõige tõhusam tee noore õigusrikkuja suunamisel seaduskuulekuse teele.

Kuid tänases Põhjarannikus kajastatud Kohtla-Järve noorukikamba juhtum kinnitaks justkui vastupidist. Alaealine kuritegelik liider on korrakaitsjaile peavalu valmistanud juba pikemat aega.

Nüüd võiks ju olla üldine huvi, et ta võimalikult pikaks ajaks vangi läheks, ning selle põhjenduseks oleks asjaolu, et isolatsioonis ta vähemalt ei ohustaks kogukonna turvatunnet. Selle poisi puhul pole ametivõimud jõudnud aga põhjuseni, miks ta nii käitub, ehkki tal on olemas kodu ja korralik perekond.

Õnneks on riik alaealiste kuritegevuse mõjutamiseks püüdnud otsida alternatiive. Eelmisel aastal käivitas justiitsministeerium näiteks kõige probleemsematele alaealistele suunatud programmi, mis on teaduspõhine nüüdisaegne pereteraapia ning mis peaks olema alternatiiv karistustele ja kinnistele koolidele. Aasta kestnud programmi on Eestis läbinud üle 100 pere ning justiitsministeeriumi väitel on see juba andnud häid tulemusi.

See, et riik otsib noorte kurjategijate mõjutamiseks erisuguseid mooduseid, on ainult positiivne, sest paljude noorte puhul pelk karistamine ja vangipanek retsidiivsust ei vähenda. Pigem võib teismeea trots mõjutada vastupidi käituma.