Kui riik ja luterlik kirik kahe peale Narva Aleksandri kiriku hoone tänavu juunis välja ostsid, oli riigi poolt kohe jutuks, et hoone võiks lisaks kiriklikele funktsioonidele hakata edaspidi teenima kultuuri. Seda enam, et kirikuhoonet kristlased oma igapäevariitustes eriti niigi ei kasutanud. Hoonet välja ostmata jätta oli peaaegu võimatu eelkõige avaliku surve tõttu ja selge, et sellel rajatisel on ajaloolis-kultuurilises kontekstis eriline roll. Valitsus ei saanud lasta tekkida piinlikul olukorral, kui kiriku oleks ostnud mõni rahajõmm ja teinud sinna näiteks mõne kommertsasutuse või − veel hullem − kui sinna oleks pesa pununud mõni luterlikust erinevat religiooni viljelev kogudus või mõni paljudest ususektidest.

Nüüd on valitsus tulnud välja ideega kolida sinna Narva linnaraamatukogu. Mõtet on toetanud ka luterlik kirik, kuigi viimaselgi tekib küsimus, kuidas viia läbi näiteks laupäevast matuseriitust samal ajal hoones ringi saalivate kirjandushuviliste vahel.

Linnavalitsusel on see idee aga harja päris punaseks ajanud ja linnapea peab mõtet pehmelt öeldes ebamõistlikuks. Muidugi võib öelda, et kuna riik ja kirik hoone välja ostsid, siis on neil suurim otsustusõigus. Aga hoone kasutajateks oleks siiski ju eelkõige kohalikud inimesed. Seetõttu on tõepoolest kummaline, et arutelusse kiriku tuleviku üle ei kaasatud kohalikku omavalitsust, vaid linn pannakse justkui fakti ette. Aga ehk on veel aega leida kõigile osapooltele sobiv lahendus, et väärt hoone ei jääks selle puudumise tõttu lihtsalt ripakile.