Justiitsminister Urmas Reinsalu väärib visaduse eest tunnustust.

Tema eelmistele üleskutsetele minna juttudelt üle tegudele ja asuda riigiasutusi Ida-Virumaale tooma on pehmelt öeldes jahedalt reageerinud nii partnerid valitsusliidus kui isegi oma erakonnakaaslased, rääkimata nende asutuste juhtidest, kes kolimisest midagi kuuldagi ei taha ja selle vastu kohe kümme argumenti varnast võtavad.  Ida-Virumaal, kus sääraseid jutte ja plaane on kuuldud juba ligemale veerand sajandit, ei osata samuti enam selliseid algatusi väga tõsiselt võtta. Sellele vaatamata ei ole Reinsalu solvunud ega püssi põõsasse visanud, vaid taob järjekindlalt sama rauda edasi.

Ta on veendunud, et see plaan lahendaks korraga mitu suurt probleemi: aitaks Ida-Virumaa paremale järjele ja hoiaks ära ääremaastumise, edendaks lõimumist ja parandaks riigi sisejulgeolekut sel moel, et need Ida-Virumaa inimesed, kes siiani suhtuvad Eesti riiki umbusklikult, muudaksid oma hoiakuid, kui tajuksid tugevamini riigi kohalolekut.

Nüüd lähebki Reinsalu valitsuses kolleegide ette ettepanekuga suunata riigiasutuste pealinnast välja viimise programm tervikuna Ida-Virumaale. See tähendab lähema kolme aasta jooksul tuhande ametikoha ületoomist.

Praegu on veel mõistatus, mil moel saab ta nõusse ka koalitsioonipartnerid, kes asuksid tema plaani toetama mitte ainult moraalselt, nagu mitmete varasemate Ida-Viru tegevuskavadega on juhtunud, vaid teeksid põhimõttelise otsuse koos konkreetse ajakava ja rahastamisega. Ent kui see peaks Reinsalul korda minema, siis läheks ta Ida-Virumaa ajalukku igal juhul.