Samal ajal kui laste arvu vähenemise tõttu on palju kõneldud haridusvõrgu kokkutõmbamisest, on sama saatus osaks saamas ka kultuuriasutustele.

Terve mõistuse seisukohast on selge, et näiteks pompöössetele kultuurimajadele, mis rajati Kohtla-Järve väikelinnaosadesse ajal, mil seal elas tuhandeid inimesi ja elu kees täiel rinnal, on üha keerulisem leida rakendust ning nende ülalpidamine muutub üha suuremaks koormaks.

Omaaegne Viivikonna klubi on varemetes. Vana-Ahtme klubi erastati uljalt sotsiaalprogramme lubanud Venemaa vagunitehasega seotud ettevõttele, ent sealtpeale, kui nende siinsed ärihuvid ootamatult otsa said, on jäänud soiku igasugune tegevus ka sealses kultuurimajas.

Kukruse kultuurimaja viiakse pärast põlevkivimuuseumi väljakolimist kunstlikku koomasse. Oru ja Sompa klubi püütakse veel elus hoida, nagu ka sealseid raamatukogusid. Olgugi et on teada, et lugejaid jääb nagu elanikkegi seal aina vähemaks.

Kohtla-Järvega sarnases olukorras on ka paljud teised omavalitsused ja eelseisva haldusreformi järel ähvardab ilmselt uste kinnipanek nii mitmeidki maaklubisid ja raamatukogusid, mida praegu omavalitsus hambad ristis veel töös püüab hoida. Ühinevates omavalitsustes seisab varem või hiljem ees ka kultuuriasutuste võrgu nii-öelda optimeerimine.

Tegu on justkui nokk-kinni-saba-lahti-olukorraga. Kultuuriasutusi ei ole siis, kui kulud kasvavad üle mõistuse suureks ja kasutajate hulk jääb napiks, mõistlik enam lahti hoida. Samas kiirendab klubide ja raamatukogude likvideerimine asulate elanike äravoolu veelgi.