Riigieelarve on riigi juhtimise põhilisi logiraamatuid ning seepärast on ka tavapärane, et kui valitsus järgmise aasta eelarvega lagedale tuleb, siis on need omadussõnad, mis kõlavad selle kohta võimuliidust ja opositsioonist, täiesti vastandlikud.

Peaminister Taavi Rõivas nimetab järgmiseks aastaks kavandatud riigi tulusid ja kulusid kasvueelarveks, opositsiooni prillid ei näe aga mingit kasvu ning nende hinnangul on tegu hoopis tiksumise ja paigaltammumise eelarvega. Ikka tahaks enamat, sest raha pole piisavalt palju peaaegu üheski valdkonnas, aga samas mis tahes maksu tõstmine pälvib samuti otsekohe tuld ja tõrva.

Üks põhilisi küsimusi peaks aga olema, kuidas õnnestub kavandatud kulutusi katta. Seda olukorras, kus riigi majanduskasv püsib juba pikemat aega nullilähedane ja aasta alguses tehtud õrnalt optimistlikke prognoose on tulnud järgemööda komakohtade võrra allapoole tuua.

Kõik kolm valitsusparteid viivad järgmise aasta kaudu ellu oma valimislubadusi, mille üle tuleks vaid plaksutada. Tõepoolest, lasterikaste perede toetus, tulumaksuvaba miinimum, pensionid, õpetajate ja arstide palgad tõusevad. Rakendub madalapalgaliste maksutagastus ning plaanis on veel palju asju, mis peaksid suurele osale elanikest pisut rohkem raha juurde tooma. Samas jääb raha ka kaitsekulutuste kergitamisele ja poole protsendi võrra sotsiaalmaksu vähendamisele.

Valitsus peabki optimistlikult tulevikku vaatama, ent kui sellega liiale minnakse, võib ahastus kujuneda süngeks, nagu näitas 2009. aasta. Jääb üle pöialt hoida, et see ei kordu juba järgmisel aastal.