Keskkonnatasudest on viimastel aastatel palju räägitud, seda ka meie tööstusettevõtete seisukohast. Ettevõtete sõnum põlevkivikeemiatööstuses toimunud koondamiste taustal on võimendunud ja jätnud mulje, et keskkonnatasud on vaat et kogu kurja juur kõrge tööpuuduse tekkimisel.

Jah, võib vaielda selle üle, kui õigustatud on ühed või teised keskkonnatasude määrad. Võib arutleda sellegi üle, kas need keskkonnamaksud, mille riik Ida-Virumaalt kokku korjab, tulevad piisavalt õiglasel hulgal siia tagasi või mitte. Aga lisaks kõigele on keskkonnatasudel veel üks positiivne nüanss: nad sunnivad tööstusettevõtteid nuputama, kuidas tekitada võimalikult vähe keskkonnajäätmeid ja neid hoopis paremini rahaks teha.

Näited on olemas. Tegelikult see polegi nii ammune aeg, mil kaevandusettevõtted maapõuest koos põlevkiviga välja toodud paekivi lihtsalt mäkke kuhjasid. Siis leiti aga, et tegu on ju väärt ehitusmaterjaliga, mida saaks müüa. Ja kuigi kogused ei ole teab kui suured, lähevad praegu need “jäätmed” ehituskaubaks.

Sama lugu oli ju kunagi õlitööstuse tootmisprotsessist eralduva põlevkivigaasiga, mis peamiselt lihtsalt õhku paisati. Kuni leiti, et mõistlikum on see põletada, ja praegu saab sellest jäätmest tuhandete inimeste toasoe.

Juba mõnda aega uurib ja katsetab Eesti Energia põlevkivituha kasutamise võimalusi − ja neid on leitud nii tee-ehituses kui põllumajanduses. Neidki jäätmeid on Eestis tohutult ja tuleb aina juurde. Nii et tegelikult saab keskkonnatasudel olla positiivne mõju korraga nii looduse, majanduse kui ka tööstuse enda seisukohalt.