Valitsus on valmis saanud plaani ulatusliku riigireformi läbiviimiseks. Muu hulgas kätkeb see endas maavalitsuste ja maavanemate kaotamist ning ka administratiivse mõistena kaovad senised maakonnad kaardilt, asendudes nelja regioonivalitsusega.

Maavanemate ja maavalitsuste otstarbekusest on räägitud juba aastaid ning pole saladus, et nende roll pole praegu enam kaugeltki võrreldav 20 aasta tagusega. Kunagi oli maavanemate roll nii oluline, et nad osalesid koguni vabariigi valitsuse istungitel. Ent järk-järgult on maavalitsuste roll kahanenud ja tavainimestel pole nende asutustega suurt asja. On jäänud vaid mõningad järelevalve- ja muud funktsioonid.

Maavanem täidab praegugi üsna sageli ka maakonna esindusfunktsiooni, kuid tema autoriteet pole kaugeltki enam see, mis kunagi, kui vaieldi selle üle, kas maavanem on rohkem valitsuse esindaja kohapeal või maakonna esindaja valitsuse tasandil. Pealegi on maavanema ametikoht hiilimisi ka parteipoliitiliseks muutunud.

Seetõttu ongi ehk õige väide, et maavalitsused ja maavanemad on oma aja ära elanud institutsioonid, millel on aina vähem tegelikku sisu. Küsimus on selles, mida pakub riik asemele. Sest selge on see, et Eestis on siiski kultuurilis-ajalooline maakondlik identiteet välja kujunenud ning seda lõhkuda ei ole mõistlik. Aga kui kaovad maavanemad ja maavalitsused, siis mis on need allesjäävad struktuurid, mis seda identiteeti edasi kannavad?