Alates 2007. aasta sügisest, mil üks Eesti tuntumaid parvlaevaliikluse ärimehi Vjatšeslav Leedo napid poolteist aastat kestnud Sillamäe-Kotka vahelise reisilaevaliini tegevuse ootamatult lõpetas, on pidevalt olnud õhus küsimus, kes ja millal Soome lahe idaosas taas laevad põhja- ja lõunakalda vahel käima paneb.

Ootustele ja oletustele vaatamata ei ole ligemale üheksa aasta jooksul, pärast seda kui laev nimega Vironia siinsetes vetes oma viimase sõidu tegi, midagi toimunud ja mingeid konkreetseid plaane pole ka silmapiiril.

Muidugi toetaks pidevalt toimiv laevaliin kogu Virumaa turismi ja ka muu ettevõtluse käekäiku. Mõistetav, et sadamad mõlemal pool lahte oleksid huvitatud regulaarsest liiklusest. Kuid samas on ilmselge, et kui sellise liini järele oleks olemas kriitiliselt vajalikus mahus nõudlust, käiksid laevad juba ammu edasi-tagasi. Just nõudluse puudumine on peamine põhjus, miks keegi laevandusäris tegutsejatest pole seda riski võtnud, sest niisama raha põletada ei taha keegi.

Regulaarse laevaliikluse taassünniks on vaja leida suuremal hulgal põhjusi, miks oleks Virumaa inimestel pidevalt asja Soome linnakeste Loviisa ja Kotka kanti. Kas need on töökohad, kaubad ja teenused, erilised vaatamisväärsused, teemapargid, regulaarsed kultuuri- ja spordiüritused või mingid muud emotsionaalsed sündmused, mis eeldaksid kohale  sõitmist? Nende kavandamisel tasuks mõlema kalda omavalitsustel pead murda. Kui vajadus tekib, ei jää laevaliin tulemata.