Eesti tähistab traagilist juubelit − 75 aasta möödumist küüditamisest, mil Nõukogude võim deporteeris siit üle 10 000 inimese. Neist peaaegu 40 protsenti olid lapsed, ära viidi ka rauku ja voodihaigeid. Teadaolevalt hukkus juuniküüditamise tagajärjel 6000 inimest. Ent see oli alles sissejuhatus Eesti elanikkonna kannatustele, sest sellele järgnesid sõda ja Saksa okupatsioon ning uus Nõukogude okupatsioon, mis tipnes 1949. aasta märtsiküüditamisega, kui Siberisse saadeti veel 20 000 inimest.

Eestis oli vähe neid perekondi, keda küüditamised ei puudutanud. See oli kuritegeliku režiimi verine sõda siinse elanikkonna vastu, mis ju tegelikult pole siiani saanud süüdimõistvat kohtuotsust, kuigi puudutas ka mitmeid teisi riike, eelkõige Baltikumi, aga ka näiteks Lääne-Ukrainat, Lääne-Valgevenet ja Moldovat. Mitmed rahvusvahelised organisatsioonid on need kuriteod hukka mõistnud, kuid kommunismikuritegude Nürnberg on toimumata. Ja mida aeg edasi, seda tõenäolisem on, et seda ei toimugi, sest kuritegude kavandajad ja täideviijad on siitilmast tänaseks suuresti lahkunud.

Kuid seda olulisem on selliste aastapäevade “tähistamine”, eriti praegu, kui veel on elus tunnistajad − elavad tõendid −, kes lapsena kogu selle õuduse läbi elasid.

Tänases Põhjarannikus avaldame vaid ühe inimese loo, mille tähendust on raske üle hinnata. Sest ohvrite mälestusi ei saa keegi võltsida.