Eelmisel nädalal Jõhvis toimunud võimupööre oli kindlasti külm dušš ka Jõhvi naabervaldadele, kellega juba tükk aega liitumiskõnelusi peetud. See, kellega tuleb edaspidi kõnelusi pidada, oli nii oluline küsimus, et suurt umbusaldusistungit tuli jälgima ka näiteks Toila volikogu esimees Roland Peets. Tema kommentaarid pärast toimunut olid napid: vaatame, mis edasi saab ja kes üldse on need, kes meiega läbirääkimisi jätkavad.

Kahtlemata haaras paljusid jõhvilasi pärast juhtunut kartus, et uus võim hakkab hoopis enda positsioonide kindlustamiseks Kohtla-Järvega ühinemise teemal läbi rääkima. Sest võimule said jõud, kes juba aastaid Kohtla-Järvel otsustusõigust omavad. Ja huvitaval kombel on suur osa neist Kohtla-Järve asjade otsustajaist ise hoopis Jõhvi elanikud.

Kui uus Jõhvi võim jätkabki järjepidevuse alusel kõnelusi, siis tegelikult me ei tea, millega need lõppeda võivad. Jõhvi võib iga kell mängust välja astuda, sest tal pole probleemi täita 5000 elaniku kriteeriumi oma ligi 12tuhandelise rahvaarvuga. Küll on probleem Toilal, Kohtlal ja Kohtla-Nõmmel, nagu ka Mäetagusel ja Illukal.

Selge on see, et kui Jõhvis hakatakse juurutama kohtlajärvelikku valitsemisstiili, siis pole ka need väiksemad naabervallad ilmselt Jõhviga liitumisest huvitatud ja hakkavad mõtlema alternatiividele. Neid pole aga kuigi palju.