Kahe olulise piirkonna elukvaliteeti iseloomustava näitaja − tööpuuduse ja keskmise palga taseme poolest on Ida-Virumaa võrdluses kõigi teiste Eesti maakondadega langenud  viimaseks.

Need kaks näitajat on omavahel tihedalt seotud. Tööturul kehtivad samuti turumajanduse  põhimõtted: kui pakkumine ületab kõvasti nõudmist, siis hind langeb.

Samas võiks praeguses olukorras näha võimalust Ida-Virumaa järeleaitamiseks. Kui Eestis tervikuna on madal tööpuuduse tase saamas majanduskasvu piduriks, siis Ida-Virus on vabade töökäte suurem hulk ning Eesti keskmisest oluliselt madalam palgatase need tegurid, mis peaksid innustama just siin ettevõtete loomist. Ja selle nimel peaksid väga tõsiselt pingutama siinsed suuremad linnad, kus töötuid on eriti palju ja palgatase madal.

Pingutamine eeldab mitte üldsõnalisi ja õõnsaid loosungeid à la “Toetame ettevõtlust!”, vaid väga konkreetseid tegevusplaane, milliste sammudega mõjutada ettevõtjad oma linnadesse. Kui sellised linnad nagu Rakvere või Viljandi on suutnud hoida nii tööpuudust madalana kui keskmist palgataset üle 900 euro, siis miks peaksid märksa suuremad ja eeldatavalt tugevama ettevõtlustõmbega  Narva ja Kohtla-Järve nende sabas sörkima? Kas kohalikud võimud on midagi valesti teinud või tegemata jätnud? Kui ei tea, siis võiks nendest linnavalitsustest, kus on paremini läinud, nõu küsida.

Praeguses madalseisus näevad optimistid, et edaspidi saab vaid paremaks minna. Kuid jäädes lootma, et see sünnib iseenesest või valitsuse võlukepikese jõudu omava otsuse mõjul, võib täppi minna pessimistide prognoos, et Ida-Viru linnad vajuvad aina sügavamasse mutta.